Panda sipelgas, karvane must-valge sipelgas

Panda sipelgal on mustvalge karv, mis meenutab Hiina sümboolset imetajat. Oma suure kaisukaru välimuse all peidab liik hirmuäratavat iseloomu. Ta mitte ainult ei ole eakaaslastega seltskondlik, vaid parasiteerib ka teiste putukate pesas, et muneda. Eksitava nimega looma portree, sest pandasipelgas on tegelikkuses äärmiselt vägivaldse nõelaga herilane.

Panda sipelgas: mis putukas see on?

Panda sipelgas (Euspinolia militaris) avastati hilja, 1938. aastal Tšiilis. See kuulub Mutillidae perekonda, mis koondab vespoidseid hümenopterasid: neid troopilistes piirkondades elavaid herilasi nimetatakse sagedamini sametsipelgateks, kuna nad on sipelgate (pikliku kuju tõttu) ja herilaste (karvasuse tõttu) vahel. Mutillidide hulka kuulub üle 4200 liigi, mida iseloomustab väljendunud seksuaalne dimorfism. Muud märkimisväärsed erinevused hõlmavad seda, et emased on tiivad (tiivadeta) ja isased on oluliselt suuremad. Panda sipelga keskmine suurus on 3–4 cm ja kaal umbes 0,05 g. Mõned isendid võivad aga ulatuda 8 cm pikkuseks.

Kuidas pandasipelgat ära tunda?

Panda sipelgatel on erinevalt sipelgatsiididest täielikult sulanud, mitte segmenteeritud rindkere. Samuti ei ole herilasel kõhu ja tüve vahel leherootsa, see kehaosa, mis võimaldab sipelgatel maa alla väänata ja urguda. Hümenoptera pea ülaosas on valged karvad, mis segunevad ülejäänud keha mustade karvadega. Väidetavalt on selle värvus aposemaatiline, mis tähendab, et see hoiatab kiskjaid. Selle väga paksul eksoskeletil on mitu funktsiooni: see kaitseb teda hammustavate putukate eest, võimaldab tungida teiste putukate pesadesse ja säilitada kuivas kliimas niiskust. Panda sipelgal on antennid ja kolm paari lühikeste mustade ogadega jalgu.

Panda sipelgas: miks tema nõelamine nii valus on?

Panda sipelga emane on varustatud nõela ja mürginäärmetega, mis annavad talle võimsa ja väga valusa nõela. Selle nõelamisel eralduv mürk on tsütotoksiline, see tähendab, et see kahjustab keharakke. Selle herilase mürk ei kujuta inimestele surmaohtu, kuid võib allergia taustal põhjustada anafülaktilise šoki. See võimas kaitserelv pälvis pandasipelgale hüüdnime lehmatapja, sest mitmed vägivaldsed nõelamised võivad taimtoidulise imetaja tappa. Hümenoptera kasutab oma kõhuäärt ka toitmiseks, torgates toitu, näiteks vastseid või taimi.

Kus elab panda sipelgas?

Herilaste levikuala on peamiselt Lõuna-Ameerikas, eriti Tšiilis, Argentinas, osades Mehhiko osades ja USA edelaosas. Pandasipelgale meeldib kaevata soojadel maadel, mistõttu leidub teda peamiselt kuivadel ja üsna liivastel muldadel, rannikualadel või kõrbetes. Oma levikukeskkonnas näitab hümenoptera selget eelistust männimetsadele.

Millest pandasipelgas toitub?

Panda sipelga toit sarnaneb teiste herilaste omaga. Täiskasvanu staadiumis armastab liik rikkalikku nektarit, mida tema biotoop pakub. Kui isasloom on huvitatud eranditult nektaritaimedest, lisab emane oma menüüsse aeg-ajalt muid toiduaineid, nagu sipelgad, röövikud, putukavastsed ning nümfid ja taimed. Kerge, kuid tugev pandasipelgas transpordib oma toitu hõlpsalt läbi õhu, sest ta suudab kanda kuni 150 korda suuremat kaalu.

Milline on pandasipelga elustiil?

Panda sipelgas on üksildane olend, kes ei kipu seltskonda ja ei moodusta kolooniaid nagu teised herilased. Emane on päeval väga töökas, samas kui isane käitub termofiilselt, mis tähendab, et ta ootab päikeseloojangut ja temperatuuri langust. Panda sipelgas ei hinda, kui teda igapäevatoimingutes segatakse ja tema aposemaatilise värvi eesmärk on anda märku selle ohtlikkusest võimalikele sissetungijatele. Ohu korral tekitab see ka kõrgeid helisid – stridulatsioone –, hõõrudes kahte jäika keha tagumist osa. Vaevalt seltskondlik, herilane talub oma eakaaslasi vaid pesitsusajal.

Kuidas pandasipelgad paarituvad?

Paaritumisperioodil luuravad isased maapinnale lennates. Kui ta leiab vastuvõtliku paarilise, tõstab ta ta maast üles ja kannab oma tiibadel õhus paaritumiseks. Looduslik valik tähendab, et sigivad ainult kõige tugevamad isased. Pärast paaritumist kaevab emane maa sees, otsides mesilaste või herilaste pesa. Ideaalse munemiskoha otsimine seab ta ohtudele, kuid emal ei puudu vastaja. Nagu eespool nägime, on panda sipelgate kaitsevahenditeks hoiatav värv, hoiatavad säutsud ja paks välisskelett, mis on vastupidav putukahammustustele.

Kuidas on panda sipelgas parasiit?

Kui pandasipelgas on leidnud sobiva mesilase- või herilasepesa, halvab ta juba olemasolevad vastsed ja ladestab enda kõrvale oma munad. Niipea kui ta koorub, vajavad tema tulevased järglased läheduses toitu, et areneda nümfideks ja seejärel täiskasvanuks. Selleks muneb parasitoidputukas oma munad teiste hümenopterade kodudesse, et tema vastsed saaksid oma peremehi ära süüa ja edasi kasvada. Te peaksite teadma, et emane võib oma 2-aastase eksisteerimise jooksul muneda kuni 2000 muna. Sipelgas on selle liigi suurim kiskja ja paljud pandasipelgad ei lõpeta oma elutsüklit.

Foto autor: Chris Lukhaup