Mullet, rändkala

Mullet on üsna laialt levinud kala, kuhu kuulub üle 80 liigi, millest 6 on sagedased Prantsusmaa merealadel. See kaugrändaja paljuneb merel ja kasvab seejärel mandrivetes, näidates oma võimet taluda suuri soolsuse muutusi. Muul mängib olulist ökoloogilist rolli, puhastades sealt suudmealade ja sadamate põhja risustava orgaanilise prahi. Vähenõudliku kala portree, mis on võimeline kohanema erinevat tüüpi elupaikade ja ressurssidega.

Mullet: mis kala see on?

Mulletil on palju nimesid, olenevalt sellest, kus ta on püütud. Peamised nimetused on muula ja mullet, mida Egiptuses tavaliselt kasutatakse, selle kala mune on söödud aastatuhandeid. Mullet kuulub mugilidae perekonda, kuhu kuulub 17 perekonda ja üle 80 liigi. Fossiilide esindajaid on tuvastatud alates priaboniajast, enam kui 35 miljonit aastat tagasi. Olenevalt liigist on kala pikkus 40–70 cm ja kaal 1–4 kilo. Muul ei ilmuta seksuaalset dimorfismi.

Mis on mulleti levikuala?

Nagu varem öeldud, on palju-palju liike. Alustuseks vaatleme Prantsusmaal kõige levinumat ja maailmas enim püütud liiki: muula-mulla (Mugil cephalus), mida nimetatakse ka suure peaga muulaks. Hõlmab troopilisi, subtroopilisi ja parasvöötme meresid ning selle väga suur levikuala hõlmab Vaikse ookeani idaosa (Californiast Tšiilini), Vaikse ookeani lääneosa (Jaapanist Austraaliani, Polüneesiast, Uus-Kaledooniani), India ookeani (Indiast Lõuna-Aafrikani, Mayotte’i). , Réunion). Suurpealist mullet leidub ka Atlandi ookeani lääneosas (Kanadast Brasiiliani) ja Atlandi ookeani idaosas (Biskaia lahest Lõuna-Aafrikani). Mugil cephalus esineb ka Põhjameres, La Manche’is, Vahemeres ja Mustas meres.

Kuidas möllu ära tunda?

Kõigist enim esindatud mutt on suure peaga (mis teenib talle hüüdnime), rasvased ja paksud silmalaugud, ümar koon ja hambutu suu. Selle pikk (kuni 70 cm) ja kitsenev keha on jõulise välimusega ja üldiselt hõbehalli kuni sinaka värvusega, mis muutub külgedelt ja kõhult heledamaks. Tagaküljel on mõnikord täheldatud halle pikijooni ja kuldseid peegeldusi. Suurepealisel mantel on 2 seljauime: esimesel on 4 oga ja teisel 8–9 pehmet kiirt. Kollakas anaaluim eraldab 8 pehmet kiirt ja 3 selgroogu. Lõpuks kaunistavad rinnauimed 16–19 kiirt ja sageli kaenla kõrgusel väike must täpp. Muttmutt on kaunistatud suurte tsükloidsete (siledate) soomustega.

Muulad: milliseid liike me Prantsusmaal näeme?

Lisaks suurepealisele mantlile on Prantsuse rannikul peamiselt koduks veel 5-le veel 5 liiki mulle, millel on enam-vähem samad morfoloogilised omadused: ovaalse osaga keha, halli värvi, tumedamate horisontaalsete triipudega külgedel, hõbedane. kõht. , 2 lühikest, hästi eraldatud seljauime, lai pea, lühike koon, hambutu suu. Tutvume 5 liigiga, mis elavad Prantsusmaa rannikul, Põhjameres, La Manche’is, Atlandi ookeanis ja Vahemeres:

• Sealiha mullet (Chelon ramada) iseloomustavad väikesed soomused ja must laik rinnanäärme alaosas. Sellel on õhuke ülahuul, selle pikkus on keskmiselt 50 cm ja 2,9 kg kaalumisel võib see ulatuda 70 cm-ni;
• Kuldne mullet (Chelon auratus) on õhukese ülahuulega, kaanel väga selge kuldne laik. See kala on tavaliselt 30–50 cm pikk;
• Laiskloom (Chelon labrosus) ehk suurehuuleline mullet võlgneb oma nime oma paksule ülahuulele, mille alumisel serval on väikesed sakid. Sellel võib olla hajus kollane täpp ja tume laik rinnakaenlas. Selle suurus on keskmiselt 50 cm 1,5 kg kohta, kuid see võib ületada 70 cm;
• Hüppav mullet (Chelon Saliens) eristub väga õhukese ülahuulega, saledama kehaga kui teistel mulletiliikidel ja sellel on sageli kuldsed laigud operkulumi kõrgusel. Selle pikkus on umbes 35 cm;
• Labeon mullet (Oedalechilus labeo) tunneb ära selle väga paksu, sileda ja kõrgendatud ülahuule järgi. Veidi paisunud kõht annab talle jässaka silueti. Peamiselt Vahemere lõunaosa, meie rannikul on see haruldane.

Mis on muula biotoop?

Mugilid elavad nii riimvees kui ka jõgedes, seetõttu kirjeldatakse seda liiki eurihaliinina, see tähendab, et nad taluvad suuri soolsuse muutusi. See koosluskala moodustab tihedaid parve, mis ujuvad ranniku lähedal ning sagedased sadamates, laguunides ja jõesuudmetes. Ööpäevane ja pelaagiline loom, mullet elab madalal sügavusel, tavaliselt pinna ja 5 m vahel, kuid mitte kunagi alla 20 m. Kalale meeldivad liivased, mudased ja mudased põhjad, mis sisaldavad mikrovetikaid, väikseid selgrootuid ja mitmesuguseid toiteallikaid. See kõigesööja mikrofaag, mis kraapib kive ja näib karjatavat liiva peal, suudab tänu oma pikale seedetraktile ja kõri meenutavale maoosale setete hulgast orgaanilist ainet filtreerida ja seedida.

Mis eesmärgil muul rändab?

Seda rändliiki nimetatakse thalassotoque’iks, see tähendab, et see paljuneb merel, seejärel naaseb magevee tsooni, et lõpetada oma elutsükkel. Mõistet amfihaliin omistatakse ka sellele kalale, mis on võimeline liikuma soolasest veest magevette, mis nõuab erilisi kohandusi, näiteks osmoregulatsiooni. See protsess võimaldab loomal reguleerida lahustunud soolade kontsentratsiooni oma kehas, absorbeerides või evakueerides suurema või väiksema koguse vett, olenevalt asukohast. Mürsa ränne toimub sügisel ja mõnikord on merele jõudmiseks ja kudemiseks vaja läbida pikki vahemaid.

Kuidas mantt paljuneb?

Umbes 3-4-aastaselt suguküpseks saav liik koguneb paljunema rannikust kaugele suurtesse parvedesse. Emane võib muneda üle 300 000 muna oma kehakaalu kilo kohta ehk üle 2 miljoni hooaja jooksul. Vastsed kooruvad 2 päeva pärast viljastumist, seejärel triivivad planktonis rannikute ja jõesuudmete poole. Kolm-neli kuud hiljem asustavad noorloomad rannikualasid, kus nad toituvad peamiselt zooplanktonist (mikrokoorikud, koerjalgsed, sääsevastsed, taimejäänused jne). Kliimamuutused ja inimtekkelised surved ei paista selle elanikkonna seisundit häirivat. Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) on liigitanud mulle kogu oma levila levila kõige vähem muret tekitavaks ja tema suhtes ei kohaldata mingeid erilisi kaitsemeetmeid. Selle pikaealisus on 10 kuni 15 aastat.