Laulurästas, väga keerulise lauluga lind

Laulurästas on üks populaarsemaid linde, keda on kergem kuulda kui jälgida. Ja jällegi, tänu oma muusikalistele annetele suudab ta teie kõrvu petta…

Laulurästas, päris räpane

Laulurästas kuulub sellesse turdidae-nimeliste pääsulindude sugukonda. Need on üsna pika ja tugeva noka ning tugevate jalgadega linnud.

Laulurästas on täiskasvanuna üldiselt 21–23 cm pikk, tiibade siruulatus on 33–36 cm ja kaal 65–90 g. Selle proportsioonid on musträstale väga lähedased, kuigi pisut väiksemad.

Looduses on laulurästale iseloomulik soe pruun sulestik ülakehal, kollane rinnal ja kreemjasvalge kõht. Rinnad ja kõht on kaetud väikeste pruunikasmustade täppidega, mis on kujundatud nooleotste kujul. Tiivad on keha ülaosa lähedase varjundiga, tipu poole tumedamad.

Vangistuses on laulurästal täheldatud 3 mutatsiooni:

• Pruun mutatsioon on loomuliku sulestiku kerge variant,
• Albiinomutatsiooni korral on lind valge ja punaste silmadega,
• Ja satiinmutatsioonis on lind nagu albiino, kuid silmad on mustad ja sulgede põhi on pruun.

Kus laulurästas elab?

Laulurästas asustab väga eriilmelisi kohti: heledates leht- või okaspuude metsades, põõsastes, parkides ja aedades.

Teda võib näha murul hulkumas vihmausse, nälkjaid, röövikuid ja tigusid otsimas. Samuti toitub see putukatest, langenud puuviljadest, marjadest ja seemnetest, sealhulgas õuntest, leedrimarjadest, hollyst ja pihlakast.

Laulurästade populatsioon, mis asub Euroopa põhjapoolseimas osas (kuni Skandinaavia poolsaare põhjaosani), on rändrästas, ülejäänud lõuna pool asuvad aga osalised rändajad, st ainult osa populatsioonist rändab, teine ​​jääb.

Talveperioodil tungib lind Vahemere äärde (Hispaania, Itaalia, Magribi, Lõuna-Türgi, Lähis-Ida), Punase mere ja Pärsia lahe äärde (eriti Iraan).

Laulurästast võib näha Prantsusmaal aedades ja viljapuuaedades. Meie riigis viibitakse seal aastaringselt. Aga söötjaid külastab ta harva, sest on nii arg. Siiski võite proovida teda meelitada mõne heki või põõsa lähedale jäetud õunaga. Samuti on teada, et see reageerib hästi kõnedele – tehnikat kasutatakse selle jahtimiseks. Kuid pidevalt valvel olles põgeneb ta vähimagi kahtlase müra peale.

Miks “muusik”?

Laulurästas on üks paremaid laululinde, aga ka kõige varasem. Talve lõpus kuulduna on seda siis hästi kuulda, sest teised linnud laulavad veel vaid veidi ja tema laul kannab kaugele.

Lind on oma nime saanud oma laulu rikkalikkuse järgi, mis on keerulisem kui enamik linnulaulu. Laulurästas võib tekkida mitu erinevat mustrit, millest igaüks vilistab kolm-neli korda järjest.

Tema laulu keerukus pole laulurästa ainus omadus. Samuti on see võimeline jäljendama teiste lindude, näiteks aed-lindude laulu. Ainult asjatundlik kõrv suudab tuvastada imitatsiooni.

Laulurästas on tark lind

Laulurästas sööb jugapuu marjade vilja, sorteerides välja mürgised seemned, mida ta ei puutu, ja kirsside seemned, mida ta nokitseb, et varrele jääks lõpuks vaid kivi.

Tigude nautimiseks peab ta koore purustama. Selleks valib ta kivi või juure. Ta kannab mao sinna ja lööb sellega kõvale pinnale, kuni kest mureneb. Lind on valitud tööriistale truu: seal on näha kogunevat prahti, mis moodustab kaltsiumivaru teistele lindudele. Laulurästas on ainus pääsulind, kes seda teeb.

Paar ja nende lapsed

Paarid kestavad ainult ühe hooaja. Uued paarid tekivad igal aastal märtsis. Isane laulab oma territooriumi tähistamiseks ja emase võrgutamiseks. Laulud on iseloomulikud ja kõlavad päikesetõusul ja -loojangul.

Kui paar on moodustatud, asuvad linnud pesa ehitama. See on valmistatud kogunenud kuivast rohust, vartest ja samblast ning vooderdatud mudast ja aglomeeritud surnud puidukiududest koosneva silutud mördiga.

Paar valib okaspuu oksa, heki või põõsa nii kaua, kuni pesa on maapinnast 2-3 meetri kaugusel. Paaril on aastas 2–3 sidurit, millest igaüks sisaldab keskmiselt 4 muna, mis on üsna helesinine-rohelist värvi, kergelt mustad.

Haudumine kestab 12–14 päeva. Poegasid toidetakse pesas 2 nädalat, mille lõppedes saavad nad minema lennata. Järgmised 2 või 3 nädalat jätkavad vanemad nende toitmist, kuid maas. Lõpuks on nad autonoomsed.