Härjakann, musta pea ja punase plastroniga lind

Pull on häbelik lind. Väikseimagi märguande peale peidus pole seda lihtne jälgida. Väike pääsulind on aga vaatamist väärt: tema suurepärane oranžikaspunane rind pakub suurepärast kontrasti üleni musta peaga.

Härgviin, fringillede perekonnast

Härja- ehk pojengipull on linnuliik, mis kuulub seltsi Passeriformes (passerines) ja sugukonda Fringillidae ehk vindid. Selle perekonna liikmeid iseloomustab sageli värvikas sulestik, mille intensiivsus on olenevalt levikualast erinev. Nende suurus on üldiselt väike kuni keskmine: 14–17 cm pikk, tiibade siruulatus 28 cm ja kaal 21–27 g. Nendel väikestel seemnetoidulistel lindudel on üldiselt lühike, massiivne ja kooniline nokk.

Bullvint: erksavärviline isane

Pullvint võlgneb oma nime ladinakeelsele sõnale bovariolus, väike härg, oma jässaka keha tõttu. Täiskasvanud isaslooma eristab põsed, rindkere ja kõht punakasoranži varjundiga, emasel on aga tuhmimad värvid, mis ulatuvad hallikasoranžist beežikasroosani. Nende valge kints on kontrastiks suurte läikivmustade katete ja siniste peegeldustega lendsulgedega. Intensiivne must katab krooni, silmi, pärimust ja ulatub lõuani, hõlmates väikest nokat. Jalad muutuvad pruunikasroosaks.

Bulvint, istuv Prantsusmaal

Pullints elab Euroopas, Lähis-Idas, Aasias ja Põhja-Aafrikas. Kogu Prantsusmaal, kus ta on üsna istuv, elab varblane igat tüüpi metsaaladel, okas- või segametsades ja kuuseistandustes. See on kohanenud ka hekkidega keskkondadega, aga ka salude, viljapuuaedade, parkide ja aedadega. Sügisel võivad Põhjamaade populatsioonid rännata Lõuna-Euroopa soojematesse piirkondadesse. Mägedes elavad liigid liiguvad alla orgudesse, kui kliimatingimused muutuvad karmiks ja toitu napib.

Pull, häbelik lind

Härjakann on diskreetne ja häbelik lind, kes otsib vähimagi häire korral varju taimekatte alla. Ilusa ilmaga elab ta paarina või väikeses peres. Külmal aastaajal koguneb varblane toiduotsingute hõlbustamiseks umbes kümnest isendist koosneva rühma. Pull on seltsiv oma eakaaslaste suhtes, kellega ta meelsasti söötjat jagab. Kohtumise ajal näitab isane oma plastroni kauneid oranže värve ja langetab tiivad, et näidata emasele oma valget tagumikku. Paari side kestab ühest hooajast teise.

Härjakann, armastab pungasid

Härjakann toitub peamiselt maapinna lähedalt korjatud rohttaimede (võilill, nõges jt) ja puude, näiteks sarve- või okaspuude (kuusk, mänd) erinevatest seemnetest. Kevadel leiab ta oma teise toiduallika lepa-, vahtra- ja tuhapungadest, aga ka viljapuudest, eelistades teatud sorte õuna-, kirsi-, pirni- ja ploomipuid. Et ta aeda ei riisuks, on näpunäide pakkuda talle päevalilleseemnete, kaera või hirsiga täidetud söötjat. Mis puutub noortesse, siis nad järgivad peamiselt putuktoidulist dieeti.

Hüperaktiivne pulli ema

Selles monogaamses liigis on emane domineeriv roll. Ta ehitab pesa puusse või tihedasse põõsasse, kasutades selleks erinevaid kuivanud taimi (oksi, oksi, oksi) ning vooderdab põhja sambla, sambliku, juure ja karvadega. Aprillis-mais muneb ta 4–6 helesinist, kergelt pruunide laikudega muna. Isaslooma toidetuna tagab ema haudumise maksimaalselt kaheks nädalaks. Linnupoegade toit, mille paar annab, sisaldab peamiselt selgrootuid ja seejärel paar seemnet. Kui väljalend toimub 14–18 päeva pärast, toidavad poegi nende vanemad veel umbes 2 nädalat.

Härjakann, kaitsealune liik

Kodukassid ja teatud röövlinnud, nagu euroopa kull, on härjapea peamised kiskjad. Munade ja tibude saagiks on sageli teatud konnasilmad (tammepasknäär, mustvares, harakas), närilised (nirk, hermeliin) ja teised väikenärilised. Pääslind, keda Prantsusmaal ohustatud liigiks ei peeta, on ministri 17. aprilli 1981. aasta dekreediga kaitstud kogu Prantsusmaal. Härjavõsa eluiga on Prantsusmaal 15–17 aastat.