Mis on siili kiskjad?

Siilil on pikad sulepead, mis võimaldavad tal röövloomade rünnakutele tõhusalt vastu seista. Käputäiel loomadel õnnestub aga väike okaskera alistada. Kuigi tal on vähe vaenlasi, ohustavad seda armsat olendit endiselt mitmed ohud, millest enamik tuleneb inimtegevusest. Arvud on õpetlikud: veerand selle populatsioonist ei ela aastast aastasse ja vaid 4 isendit 1000-st saavad 10-aastaseks. Allpool loetleme siili kiskjad ja tema varajase suremuse peamised põhjused.

Kuidas kaitseb siil end kiskjate eest?

Selle ladina nimest Erinaceus europaeus, siil on mitmes mõttes väike, habras loom: ta on tagasihoidliku suurusega (pikkusega 20–30 cm ja kõrgusega 10–15 cm), liigub aeglaselt ja ei näita agressiivset käitumist. See rahumeelne ja kaitsetu olend ei ründa, tema ainus alternatiiv agressiooni korral on peita end okkalise palli alla. Selleks tõstab siil üles 6000–8000 kipitavat karva, mis kaunistavad selga ja külgi, lootuses vaenlast rünnata heidutada. Väikseima häire korral kõverdub ta kokku, et kaitsta oma keha haavatavaid osi, st paljast koonu ja käppasid ning kõhtu, mis on kaetud ainult peene karvaga. Siil võib selliseks jääda vajadusel tundideks.

Mis on siili kiskjad?

Siil on öine liik, kes magab päeval kuivade lehtede hunnikus ja kõnnib öösel ringi (tegelikult üsna lärmakalt). Tänu teravale soomustele on imetajal vähe kiskjaid. Tema vähestest vaenlastest – kellest enamik on temaga sarnased öised eluviisid – võib nimetada mägra ja öökulli, ainsad, kes suudavad siili oma küünistega “avada”. Harilikult levinud kiskjad on konnakull, tihas, rebane ja metskass. Märsid, nirgid, märdid ja rotid ründavad mõnikord noori siile, nii nagu koerad ja kassid võivad poega hävitada. Tundub, et raudkullast, varest ja ronka huvitab vaid teelt leitud raibe. Pange tähele, et looduslikud kiskjad tapavad 9% siilidest ja seetõttu ei kujuta nad endast olulist suremust.

Millised ohud siilile kaaluvad?

Arvatakse, et siil elab keskmiselt 2–3 aastat, samas kui tema pikaealisus on teoreetiliselt hinnanguliselt 9 või 10 aastat. Uuringute kohaselt jõuab 10-aastaseks vaid 4 isendit 1000-st ja veerand selle populatsioonist ei jää aastast aastasse ellu. Prantsusmaal tapetakse igal aastal üle 10 000 siili. Liik on tegelikult silmitsi paljude ohtudega, millest enamik on seotud inimtegevusega. Kõige sagedasemate suremuse põhjuste hulgas on järgmised:

• Otsene või kaudne mürgistus pestitsiididega mürgitatud putukate või nälkjate allaneelamisel;
• Kokkupõrked teel, kui siil ületab sõiduteed. Riski suurendab reisimine, mis toimub enamasti öösel, ja looma halb nägemine;
• Uppumine basseinis või basseinis, mille vertikaalsed libedad seinad takistavad väikeimetaja ülestõusmist;
• Kukkumine sügavatesse õõnsustesse ja kraavidesse. Püütud põllukultuuride võrkudesse, võrku ja muudesse jäätmetesse (kilekotid). Suutmata lõksust pääseda, sureb siil kurnatusse ja nälga;
• Roheliste jäätmete tulekahju põletamine, milles loomad varjuvad. Tuletame meelde, et eraaedades on biojäätmete põletamine keelatud alates 2011. aastast;
• Teradega aiamasinad, nagu võsalõikur ja muruniiduk;
• Haigused ja parasiidid nagu puugid ja kirbud. Siil on ka kärbeste ohver, kes munevad tema sulgede vahele. Koorunud ussid õgivad siili seestpoolt (sooled, kopsud jne).

Kas siilid on seadusega kaitstud?

Liigil on täielik kaitsestaatus alates 23. aprilli 2007. aasta dekreedist (pärast 17. aprilli 1981. aasta määrust), millega kehtestati kogu Prantsusmaa territooriumil kaitstavate maismaaimetajate nimekiri. Euroopa Ühendus on kehtestanud ka range õigusraamistiku, mis keelab siilide hävitamise, püüdmise, moonutamise, eemaldamise ja nende loomulikus keskkonnas häirimise. Nende omamine, transport, naturalisatsioon, kauplemine (müük või ostmine) ja kasutamine on täielikult keelatud. Samas ei saa hävitada ega degradeerida nende sigimis- ja puhkepaiku. Tegelikult on vigastatud siili kodus hoidmine ravi ajal õigusrikkumine (isegi kui kavatsus on kiiduväärt, jääb looma pidamine keelatud). Peaksite teadma, et elusloodus nõuab erilist hoolt ja põhjalikke teadmisi, sest väikseimgi viga võib lõppeda saatuslikuks. Kui siil on kõige hullemas olukorras, tuleb ta toimetada volitatud päästekeskusesse, kus saab ta arstiabi anda.

Mida siilid saagivad?

See kõigesööja toitumisega imetaja armastab eriti maismaa molluskeid, nagu nälkjad ja teod. Selle igapäevases menüüs on ka ämblikud ja paljud putukad (ja vastsed) nagu mardikad, muttritsikad, röövikud, ussid, kõrvaharjad, sajajalgsed ja sipelgad. Kui võimalus avaneb, võib siil alla neelata ka mune, pisiimetajaid ja konni. See oportunistlik loom ei põlga ära tarbima oma teel kohatud väikseid laipu. Ta toitub ka taimedest (12% oma toidust), nagu puuviljad ja seemned. Siilide olemasolu aias võib oluliselt piirata saaki laastavate nälkjate, tigude ja kahjurite tekitatud kahju. Ta on aedniku sõber, kes osaleb aktiivselt elurikkuse säilitamises. Abikäe ulatamiseks võite rajada talle kodumaja, mille saab osta juba kokkupanduna või ise ehitada. Imearmas sulepall otsib sinna rõõmsalt varjupaika, et magada, talveunne jääda või poegi kasvatada.