Mille poolest erinevad põhjapõder, karibu, põder ja põder?

Põhjapõder, karibu, põder ja põder. Tegemist on nelja hirvega ehk mäletsejalistest imetajatega, kelle varvaste arv on paaris. Need 4 loomanime viitavad tegelikult ainult kahele loomaliigile. Kust need nimed siis pärit on? Kas see on järjekordne löök meie Kanada sõpradelt, kes ei nimeta asju alati samamoodi kui meie? Ja mis on nende kahe liigi erinevused? Siin on midagi selgitada!

Sõnad “põhjapõder” ja “karibuu”

Liigi liikmete määramiseks Rangifer tarandusTegelikult on kanadalastel kalduvus kutsuda “caribou” seda, mida me Prantsusmaal kutsume “põhjapõtradeks”.

Sõna “caribou” pärineb mi’kmaqi keele sõnast (Põhja-Ameerikas kõneldav traditsiooniline keel) “xalibu”, mis tähendab “kes kraabib käpaga maad”. Seda terminit kasutasid esimesed maadeavastajad prantsuse keeles. Mõiste “põhjapõder” tuli hiljem, laenatud lapi keelest, mis tähistas terminiga “reino” noori põhjapõtru.

Perekonnas Rangifer taranduson alamperekond Rangifer tarandus karibusee rühm ise jaguneb eluala ja muude morfoloogilise iseloomuga peensuste järgi viieks haruks.

Üks nendest okstest vastab metsakaribule, mida nimetatakse ka metsamaa karibuuks. Just tema on kujutatud Kanada Kuningliku Rahapaja 25-sendistel müntidel. Seda liiki esineb harva, jäädes Quebeci, Labradori ja Albertasse.

Põder ja põder

“Põder” ja “põder” on kaks terminit, mida kasutatakse perekonda kuuluvate hirvede tähistamiseks Alces. Esimest kasutatakse Euroopas Siberis, Skandinaavias ja Mandžuurias viibivate isikute tähistamiseks ning teist kasutatakse Põhja-Ameerikas seal viibivate isikute tähistamiseks. See nimeerinevus on seega kultuuriline ega vasta alamliigi nimele, nagu see on Rangifer tarandus.

Peamised erinevused Rangifer tarandus Ja Alces

Põdrad on suurimad hirved. Isased põdrad võivad 2,30 m turjakõrgusega jõuda 700 kg-ni, isased põhjapõdrad aga kaaluvad 1,30 m turjakõrgusega “vaid” 130 kg.

Mõlemal liigil on kabjad kohanenud lumes ja turbarabas kõndimiseks, aga ka ujumiseks. Nende toit koosneb kõrrelistest, koorest ja samblikest, mida nad võivad leida lume alt. Põdrad toituvad ka veetaimedest, kes suudavad oma pead vee alla sukelduda, jäädes mõnikord kuni minutiks, mida põhjapõdrad ei paista suutvat.

Teine suur erinevus seisneb sarvede (peas kantavad luulised organid, mis sulgimisperioodil maha kukuvad) levimises ja välimuses. Juures Rangifer tarandus, nii isastel kui ka emastel on sarved ja need näevad välja nagu puuoksad. Kuigi seas Alceson need ainult isastel ja sarved on lamedad ja paigutatud lehvikusse.

Täna, Alces elavad ainult looduses, samas kui seal on kasvandusi Rangifer tarandus. Alsace’is, Stosswihris, on näiteks põhjapõdrafarm. Isegi kodustatud põhjapõtradel säilib umbusaldamise instinkt oma kiskjate, huntide ja karude suhtes, aga ka jää suhtes, millest nad ei ületa. Samuti asetavad nad end veeteede ületamiseks loomulikult ühte faili. See ei tähenda, et põtru poleks kunagi kodustatud. Siberi lakud kasutasid neid veoloomadena ja mättadena, kuid erinevalt põhjapõtradest neid karjas ei peetud.

Suvel elab põder üksi ja paarikaupa, ainult septembri keskpaigast oktoobri keskpaigani ehk pesitsusperioodiks. Talvel võib ta endiselt rühmitusi moodustada, ilma et ta oleks nii süstemaatiline kui põhjapõder. Ja isaspõdrad ei moodusta erinevalt põhjapõtradest haaremeid.

Keskenduge põhjapõtradele eelajaloos

Eelajaloolistel aegadel hindas inimene põhjapõtru kõrgelt, sest see andis talle materjali paljude asjade jaoks:

• liha, mida ta saaks kuivatada ja seetõttu säilitada,
• luud, mille tarbitud luuüdi oli rasvarikas ja millest valmistati assegaid, ehteid, nõelu jne,
• puit, mis on muudetud harpuuniteks, tõukurikonksudeks ja tulekivide lõhkumiseks mõeldud löökideks,
• rasv, mis oli lambikütuseks,
• nahk riiete tegemiseks ja elupaikade katmiseks,
• kõõlused ja sisikonnad muudetud nahkade õmblemiseks mõeldud niitideks,
• lisaks kasutatavad põied,
• kollageenne aine kabjades.