Kurg: kuidas ja kus ta elab? Kõik, mida pead kure kohta teadma

Kurgesid kutsume omasugusteks kahlajateks Ciconia kes enamasti on rändlinnud. Kõigist nendest liikidest on meie laiuskraadidel tuntuimad must-toonekurg ja valge-toonekurg. Vaatame neid kurgesid lähemalt, et mõista paremini nende füüsilisi omadusi, elustiili ja elukohta.

Valge-toonekurg ja must-toonekurg: rändlindude sugulased

Valge toonekurg (Circonia circumia) ja must-toonekurg (Ciconia migra), sedalaadi Ciconiakuuluvad perekonda Circonidae (Circonidae). On ka teisi vähemtuntud kureliike, näiteks:

• Maguari toonekurg (Ciconia maguari),
• Piiskoplik toonekurg (Ciconia episcopus),
• Idamaine kurg (Ciconia boyciana),
• Abdimi toonekurg (Ciconia abdimii).

See loetelu ei ole ammendav.

Toonekured koguvad oksi, millega nad hoolikalt oma pesa ehitavad. Need tõstetakse maapinnast tubli kümne meetri kõrgusele või mõnikord kaheteistkümne kuni viieteistkümne meetri kõrgusele.

Valge toonekurg

Kaitsealune muinsuskaitsealune liik valge-toonekurg, kes on keskaegse uskumuse järgi viljakuse sümbol, on Alsace’i sümbol, kuna ehitas oma pesa instinktiivselt Alsace’i majade korstnatele. Ta saab sama lihtsalt valida puu või pülooni ladva. Kõigele vaatamata oli 1970. aastate keskel selles geograafilises piirkonnas alles vaid üheksa paari valge-toonekuresid. Jõupingutusi on tehtud ja meil on hea meel olla täna tunnistajaks selle suurele naasmisele Alsace’i, kus on umbes üheksasada paari.

Valge-toonekurg on suur rändlind, kes võib ulatuda 1,15 m kõrguseks, kaalub 4,5 kg ja muljetavaldava tiibade siruulatusega 2,15 m. Sellel on mustvalge sulestik ja punased jalad, väga pikad ja õhukesed. Tema nokk on punane ja silmad mustaga. Me ei saa meest ja naist eristada, sest nad on füüsiliselt nii sarnased.

Ta toitub väikestest selgroogsetest loomadest (imetajad ja kahepaiksed), ussidest ja putukatest, keda ta leiab soistel kohtadel, kultuuraladel ja niitudel, kuid võib toitu hankida ka rände ajal leitud prügimäelt.riikides, kus need prügilad on endiselt levinud. See võib teie tervist kahjustada.

Väljaspool Alsace’i leidub valge-toonekurge peamiselt Charente’i merepiirkonnas, Normandias, Picardias (täpsemalt Somme’i lahes) ja Lorraine’is Nancy sektoris.

See rändlind asub eelistatavalt elama inimeste elukoha vahetusse lähedusse. Ta rändab augusti lõpust kuni veebruari teise poole alguseni Aafrikasse või Hispaaniasse, et naasta Prantsusmaale, et veeta seal ülejäänud aeg.

Must-toonekurg

Must-toonekurgi leidub nii Pürenee poolsaarel kui ka Ida-Euroopas, kus ta pesitseb kodudest kaugemal, täpsemalt metsade, kivide, ojade või tiikide kohta.

Must-toonekurg on valge-toonekurgest väiksem, kuna tema kõrgus ei ületa 1 m maksimaalse kaalu puhul 3 kg ja tiibade siruulatus maksimaalselt 160 cm. Teda eristab mahukas ja karvas sulestik rinnal, mis võib moodustada karva, ning valged suled saba all (need on sabaalused suled), rinnaalusel ja tiibade all (kaenlaalused suled). Kogu ülejäänud keha on kaetud mustade sulgedega, mis paljastavad peened peegeldused, mõnikord lillad, mõnikord rohelised.

Ta seisab pikkadel punastel ja väga peenelt jalgadel ja tal on erepunane nokk, pikk nagu kõigil kahlajatel. Must-toonekure iga silma ümbritsev ala on punane ja suled täielikult puuduvad. Tal on valge-toonekurest väiksem pea. Peale isaslooma veidi suurema suuruse pole sellel kurel sugulist dimorfismi enam kui valge-toonekurel.

Tema toit koosneb putukatest, väikestest imetajatest, kahepaiksetest, lindudest, krabidest ja kaladest.

Välja arvatud Hispaanias elavad isendid (ja kes ei rända), rändab must-toonekurg augusti keskpaigast, septembri algusest kuni märtsi keskpaigani, et veeta talve Indias või teatud Aafrika riikides, näiteks Malis, Tuneesias ja Nigeerias. . Vanimad kured lahkuvad veidi hiljem kui noorimad asurkonnad. Nendesse geograafilistesse piirkondadesse jõudmiseks lendavad nad sooja õhuvoolu südames, mis võimaldab läbida 300 km päevas, mõnikord isegi kuni 500 km.

Paljunemine kures

Üldiselt hakkab toonekurg sigima 3-4 aastaselt. See on aeg, mil ta ehitab okste abil hoolikalt oma pesa.

Isane ja emane hauduvad mune kordamööda. Haudumine kestab 38–42 päeva, pärast mida toimub koorumine. Iga tibu kaalub sõltuvalt liigist maksimaalselt 75 grammi. Vanemad ei kõhkle oma nõrgemaid tibusid tapmas, eriti kui toitu napib. Kõige jõulisemad toonekured tõusevad lendu maksimaalselt 70 päeva pärast, s.o selle perioodi lõpus, mil neid toideti ja kaitsti vanemate poolt.

Tibude suremus on osaliselt seotud kuremunade koorumise ilmastikutingimustega. Mida suurem on õhuniiskus ja/või külm, seda suurem on kurgede oht. See on oluline ka erinevate kureliikide ellujäämise seisukohalt, sest parimates tingimustes sündinud tibud toodavad täiskasvanuna üldiselt rohkem kurgesid kui teised.

Toonekurg on rändlind, kes on tundlik pestitsiidide ja reostuse suhtes üldiselt, globaalse soojenemise ja õhuliinide suhtes, millelt saavad igal aastal paljud isendid elektrilöögi. Olenevalt liigist ja riigist on toonekurg ohustatud kahlajalind, keda võidakse kaitsta või reguleerida.