Väiksem tuhar, sihvakam kui tema nõbu

Prantsusmaa taevas on asustatud paljude röövlindudega, keda pole alati lihtne tuvastada. Võib-olla on teil juba olnud juhus kokku puutuda hariliku meritsiitriga? See oleks õnnelik, sest see röövlind on haruldane. Kutsume teid avastama seda lindu, keda võib kergesti segi ajada tema sugulase tuulikuga.

Väiksem meritsikk ja tema perekond

Väiksema tuharate teaduslik nimetus on Falco naumanni ja hariliku tuharate oma on Falco tinnunculus. Mõlemad kuuluvad perekonda Falconidae, kuhu kuuluvad väikesed kuni keskmise suurusega ööpäevased röövlinnud.

Sõna falco tähendab vikatit või sirpi ja tähistab pistriku tiibade iseloomulikku kuju. Jahipidamisel hõljub harilik meritsikk, nagu tema sugulane. Lisaks tiibade kujule on konksus nokk veel üks punkt, mis on ühine kõigile pere lindudele.

Väikese kidra teadusliku nime teine ​​osa, naumanni, on 1818. aastal linnu tuvastanud bioloog Fleischeri pühendus Saksa disainerile, kollektsionäärile ja ornitoloogile Johann Friedrich Naumannile (1780-1857). Mis puudutab tema nõbu, tinnunculussee on ladinakeelse sõna kääne, mis tähistab teravat ja läbitungivat heli, nagu selle hüüd.

Väiksem tuhar on omast väiksem: esimene on maksimaalselt 36 cm ja teine ​​39 cm. Tema tiibade siruulatus on väiksem, maksimaalselt 61–72 cm, kui teise tiivad ulatuvad 82 cm-ni. Lõpuks võib emane tuusel (suurem ja seetõttu raskem isastest) ulatuda 210 g-ni, kui kõri võib kaaluda 100 g rohkem.

Pange tähele, et Falconidae perekonnas on linnud, mida nimetatakse kestreliks. Need on väga erinevad liigid kahest pistrist, millest me just rääkisime.

Väiksema kidra välimus

Isasel on hallikassinine pea, kael, tagumiku ja saba. Ülakeha ja tiivad on täpilised punakaspruunid, esmased ja sekundaarsed lennusuled on hallid ja mustade otstega nagu sabasuled. Linnu alakülg on helepruuni täpiline mustaga.

Emaslooma pea on isasloomadest kahvatum hallikassinine. Tema sulestik on üleni täpiline pruun, välja arvatud tiibade tipud, mis on mustad, nagu ka vastassoo esindajatel. Pistrik näeb välja nagu emane.

Nende silmade iirised on intensiivkollased ja jalad kollakasoranžid.

Tuleb tunnistada: peale suuruse- ja kaaluerinevuste erineb väikehari harilikust harilikust tuharest vähe. Isastel, emastest värvilisematel, seisneb tuuliku ja tema sugulase erinevus selles, kas tiibadel on sinakas riba ja seljal on mustad laigud. Emasloomade eristamiseks peate tuvastama küüneküünte värvi: vutlaril must ja väiksemal hele.

Väiksema tuubi asukoht ja toitumine

Väiksemat meritsiiti leidub Lõuna-Aafrikast Venemaa äärmise lääneni, aga ka Hiinas. Prantsusmaal leidub seda liiki peamiselt Vahemere ääres. Neis piirkondades on veinikriis loonud tühermaade arengu kaudu liigile soodsa konteksti. Positiivne mõju jäi aga aja jooksul piiratuks, sest hooldamata tühermaad linnud enam pikemas perspektiivis ei kasuta. Kui keskkonda öeldakse olevat “suletud”, ei saa see liik enam kasutada.

Just Crau tasandikul (Bouches-du-Rhône) ja Hérault’s on meil suurim võimalus seda röövlindu jälgida. Craus soosib see kaitsealadel asuvaid looduslikke karjatatavaid elupaiku.

Nagu kõigi loomade puhul, on ka hariliku tuharate esinemine seotud toidu rohkusega. Prantsusmaal toitub ta peamiselt selgrootutest (putukad, sajajalgsed, vihmaussid). Suured saakloomad, nagu valge esi-dektika, vahemere sajajalgne või ämblik Lycosa, on väga nõutud, eriti perioodidel, mil poegi on vaja toita. Samuti täheldame kokkulangevust tibude kasvatusperioodi ning jaaniussi- ja rohutirtsude arvukuse vahel.

Väikese tuharate elupaik ja paljunemine

Väiksem kestrel ei tee pesa, nagu kõik Falconidae. See kasutab õõnsust, ei lisa täiendavat materjali, ladestades munad sinna nii, nagu nad on. Craus pesitseb ta maapinnal, mis paljastab pojad suurel määral röövloomadele. Hérault’s pesitseb ta katuste all.

Munemine toimub mai lõpus. Munade arv varieerub ühest viieni. Haudumine kestab 28 päeva, mille jooksul partnerid käivad kordamööda iga 2,5 tunni järel ja edaspidi samamoodi, et jälgida ja toita poegi. Alates 15 elupäevast jäetakse tibud üksi pessa, kuni vanemad jahti peavad. Seejärel lendavad nad minema, vanuses 35 päeva.

Aastane suremuskordaja on kõrge, mille tulemuseks on keskmine eluiga vaid 2,6 aastat. Crau tasandikul registreeritud isendi maksimaalne vanus on endiselt 12 aastat vana.

Ähvardused ja kaitsemeetmed

Põllumajandustavade intensiivistamine, pestitsiidide kasutamine, pesitsuspaikade kadumine ja otsene hävitamine loetakse hariliku hariliku hariliku hariliku leviku põhjusteks.

Alates 2001. aastast on väike-kitsast pärit riiklik taastamiskava, mida koordineerib LPO. Selle eesmärk on eelkõige soodustada traditsiooniliste rooma plaatidel põhinevate katuste kasutamist, mis soodustavad röövlindude paaride paigaldamist. Lisaks on Crau tasandikul kõrgele pesakastid paigaldanud loodusalade konservatoorium. Karjatamise ja märgade niitude säilitamine Camargue’is on esmatähtis, sest see suurendab avatud elupaiku ja seega ka putukaid. Samadel põhjustel soovitatakse ka mitmeaastaste külvikordade säilitamist (riisikasvatus ja niisutamata põllukultuurid).

Languedoc-Roussillonis soovitatakse säilitada avatud keskkondi, nagu madal võsa, muru ja tühermaad. Viinamarjakasvatuskeskkonnas on tegemist tavade kohandamisega, et orthoptera populatsioonid areneksid.

Lõpuks viidi 2000. aastate alguses läbi taasasustamisaktsioonid Clape’i massiivi Aude departemangus, endises pesapaigas. See oli edukas, sest 10 aastat hiljem oli paari umbes kolmkümmend.