LPO (Linnukaitseliit): mida see teeb? Kes ta on ?

Inimese suhe loodusega on omaette loo teema. Loodus ei eksisteeri kindla mõistena, vaid on osa aja jooksul arenenud sotsiaalsest konstruktsioonist. Inimkonna mastaabis on looduse kaitse hiljutine kontseptsioon. Võib-olla tahaksite rohkem teada loomakaitse suurtegija Linnukaitseliidu (LPO) ajaloost, et mõista paremini selle tegemisi tänapäeval?

Lühike LPO sünnilugu

Inimeste ja nende keskkonna vahelised suhted arenesid põhjalikult 19. sajandil, tööstusrevolutsiooniga, mis tähistas aurumasina sündi ja söe massilist kasutamist. Läänlased on siis täiesti teadlikud industrialiseerimise negatiivsest mõjust loodusele. Kuid kõike seda peetakse esmalt meeste heaolu jaoks vajalikuks paheks.

Tööstuse areng tõstatab aga kiiresti rahvatervise küsimused. Siis kujunenud keskkonnakaitseseadused moodustasid kaasaegse keskkonnakaitse seemne. 1898. aastal korraldati koolides linnukaitseaktsioone: õpetajad soovisid lastele teadvustada looduskaitse vajalikkust.

LPO sai ametlikult alguse 1908. aastal, kui agronoom, Prantsusmaa riikliku aklimatiseerimisühingu liige Albert Chappellier avastas lunnide veresauna Bretagne’is, kelle eesmärgiks oli siis aklimatiseerimine, kodustamine ja kasulike loomade parandamine. Paljud selle liikmed olid jahimehed ja sel ajal ei tulnud kõne allagi Atlandi lunni küttimise keelamine. Nii pakkus Albert Chapelier lihtsalt välja idee luua kaitstud ruum, kus loomad oleksid kättesaamatus kohas.

4 aastat hiljem mõistis harrastusornitoloog leitnant Hémery hukka Chemins de Fer de l’Ouesti korraldatud Bretooni safarid, mille käigus Pariisi kodanlusel oli vaba aega lunnide tapmisega. Seejärel arenes välja Prantsusmaa riiklik aklimatiseerimisühing Albert Chappellier’ ja mitmete tema kolleegide, sealhulgas kirgliku veelindude jahimehe Louis Magaud d’Aubussoni juhtimisel, et mahutada alajaotis, mida nimetatakse “Prantsuse lindude kaitse liigaks”. Lindude kaitsmise idee seisneb selles, et nad on putukate vastu kasulikud. See lähenemine on tihedalt seotud põllumajanduse ja maaeluga ning linnud liigitatakse kahte kategooriasse: kasulikud liigid, mida tuleb kaitsta, ja kahjulikud liigid, mida saab hävitada.

Kaasaegse LPO sünd ja areng

1970. aastal pani LPO aluse sellele, mis ta praegu on. See vastab pöördepunktile ühiskonnas keskkonnaküsimustes. Kindlasti ei ole veel laiem avalikkus selle suhtes tundlik. 1968. aasta on Rooma Klubi esimeste kohtumiste aasta – mõttekoda, mis koondab teadlasi, majandusteadlasi, riiklikke ja rahvusvahelisi riigiametnikke ning veidi enam kui 50 riigi tööstureid, mis hoiatab majanduskasvu loogika ja eksponentsiaalse demograafia eest. põhinevad ressursside ammendumisel, reostamisel ja looduslike süsteemide ülekasutamisel. See rühmitus sai kuulsaks, kui avaldas 1972. aastal Meadowsi aruande.

1970. aastal liikus LPO elupaikade kaitsmise ja liikide elukeskkonna kvaliteedi säilitamise suunas. 1977. aastal oli organisatsioonil 2500 liiget ja see oli üks juhtivaid üleriigilisi ühendusi. Järgmised aastad olid ikka arendamise ning selle looduskaitse- ja keskkonnakasvatustegevuse aastad mitmekordistunud. Assotsiatsioonist sai üleriigiline ühendus, mis tunnistati 3. juuli 1986. aasta dekreediga avalikuks. Alates 1990. aastast arenes LPO osakondadeks ja piirkondlikeks võrgustikeks.

LPO-le on eriti palju kasu saanud meediategelase Allain Bougrain-Dubourgi presidendiks olemisest alates 1986. aastast. Prantsuse ajakirjanik, produtsent ja televisioonirežissöör on olnud loomaelu vastu kirglik juba noorest peale ning on arendanud oma karjääri eelkõige programmide ümber, mis ühendavad teadmisi loomamaailm ja teadlikkuse tõstmine noorte seas. Aastatel 1977–1981 vastutas ta ka põllumajandusministri Pierre Méhaignerie loomakaitse eest.

LPO täna

Linnukaitseliit on täna ühendus, kuhu kuulub üle 57 000 liikme, 8000 aktiivset vabatahtlikku ja 400 töötajat. See esindab esimest looduskaitseühingut Prantsusmaal. See on lindude kaitsega tegeleva rahvusvahelise valitsusvälise organisatsiooni BirdLife International partner. Selle toimingud on üles ehitatud kolme telje ümber:

• Liikide kaitse: igal aastal tervitab LPO oma kaitsekeskustes tuhandeid vigastatud linde, kes on pesast kukkunud või õlitatud,
• Ruumide säilitamine: see haldab 130 saiti 21 Prantsusmaa piirkonnas,
• Haridus ja teadlikkus: Prantsuse riigi poolt laialdaselt tunnustatud ja mitmesugused heakskiidud, mis võimaldavad tal töötada lastega erinevates kontekstides, korraldab LPO seminare, ekskursioone, konverentse ja näitusi, et propageerida üha enam linnukaitset.

LPO vajab pidevat tuge, mida saab teha erineval viisil: ühingusse kuulumine, vabatahtlik tegevus, LPO Refuge võrgustiku integreerimine, tema varade edasiandmine, praktika, kodanikuteenistus jne. Töökohad LPO-s on samuti mitmekesised: iseloom: giidid, ornitoloogid, ökokantonilased, looduskaitsjad, juristid, õppejuhid jne.

Arendada teadmisi lindude kohta ja hoida neid

Kuna ühtegi tõhusat tegevust ei saa korraldada ilma valdkonna heade eelteadmisteta, töötab LPO ohustatud liikide nimekirja koostamise nimel. See loendab linnupopulatsioone, registreerib nende leviku ja nende parameetrite arengu ajas. Selleks toetub LPO kohalike loodusõppe- ja looduskaitseühingute võrgustikule. Ta teeb koostööd ka riikliku loodusloomuuseumi ja Prantsusmaa ornitoloogiliste uuringute seltsiga. Need tegevused on osa rahvusvahelisest teaduselust, nende uuringute tulemusi avaldatakse regulaarselt. Neid teadmiste elemente populariseeritakse ka väga laiale publikule levitamiseks.

LPO on ka riiklike ja piirkondlike looduskaitsealade haldaja ning täidab oma ülesandeid looduspindade omandamise ja eraomanikega majandamislepingute sõlmimise kaudu. Sellega seoses teeb ta koostööd kohalike omavalitsuste ja riikliku rannikuala konservatooriumiga.

Üks LPO tähtsamaid missioone on kahtlemata aidata hätta sattunud metsloomi. See on loonud 7 varukeskust, mis on ühendatud kogumis- ja transpordivõrguga, ning 2 mobiilset hooldusüksust. Kui puutute kokku linnuga, kes tundub teile hädas olevat, lugege hoolikalt LPO poolt näidatud protokolli, veendumaks, et tegutsete vastavalt looma huvidele.