Kuidas oma kutsikat sotsialiseerida?

Kutsika suhtlemine on hädavajalik, et ta täiskasvanuna taluks suurepäraselt oma eakaaslaste ja teiste loomade, aga ka inimeste juuresolekut ning harjuks igasuguste keskkondadega. Ehk siis koer peab oskama ühiskonnas korralikult käituda. Kuid selle sotsialiseerimine on oluline ka mitmel muul viisil. See eeldab oodatud tulemuste saavutamiseks oskusteavet, valvsust ja lahkust. Väikseimgi viga koera koolitamisel võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi. Keskenduge kutsika sotsialiseerimisele ilma valeteateta.

Kutsika sotsialiseerimine: mis mõte sellel on?

Kutsikaga suhtlemine aitab loomal hästi kasvada ning saada tasakaalukaks ja seltskondlikuks koeraks. Kui tema eest varakult ei hoolitseta, võib loomast saada:

• murelik,
• kartlik,
• Kontrollimatu,
• Agressiivne.

Sotsialiseerumisperiood on seega õppeprotsess, mis peab algama võimalikult varakult, ideaaljuhul siis, kui kutsikas on 1–3 kuud vana. Teades, et meil on õigus müüa kutsikat alles alates 2 kuu vanusest, peab tulevane omanik tagama, et looma sotsialiseerimine on juba alanud. Seetõttu on tungivalt soovitatav võtta ühendust sotsialiseerimistööd alustanud tõsise kasvatajaga, mitte vastata mõnele väikesele internetti postitatud või kohaliku pagari juures kiiruga üles pandud kuulutusele.

Kui võtate kutsika 2 kuu vanuselt, on jäänud maksimaalselt 4 nädalat, et teda võimalikult hästi sotsialiseerida. See on lühike ja intensiivne! See nõuab omanikult suurt valvsust, sest kutsikas peab puhkama ja kõigist nendest emotsioonidest taastuma. Ta ei suuda vastu panna järjestikustele uutele olukordadele, mis järgnevad üksteisele kogu päeva jooksul. Ultrastimulatsioonist pole kasu ja see on loomale isegi kahjulik.

Suurepäraste tulemuste saavutamiseks peate seetõttu järgima mõõdukust ja tervet mõistust. Peate alati tagama, et kutsikas on õnnelik, ja see on sama ka täiskasvanud koera jaoks, kelleks ta saab.

Sotsialiseerumise puudumine: millised on tagajärjed täiskasvanud koertele?

Kui kutsikat ei sotsialiseerita või kui tema sotsialiseerimine toimub terve mõistuse vastaselt, on suur hirm täiskasvanud koera ees, kelleks temast saab, ja järelikult ka ümbritsevate suhtes. Mittetäieliku või olematu sotsialiseerumise peamised tagajärjed on käitumisanomaaliad, näiteks:

• foobiad,
• Ebapuhtus,
• Depressioon,
• hüperaktiivsus,
• Ülitundlikkus,
• Rituaalid või obsessiiv-kompulsiivsed häired,
• Agressioon,
• Häving…

Kõik peab olema paigas, et 1 kuu vanuselt hakkaks kutsikat sotsialiseerima.

Sotsialiseerige oma kutsikat: tutvustage talle igat tüüpi olukordi

Sel eluajal on kasulik tutvustada oma kutsikale erinevaid olukordi ja keskkondi, et ta nendega harjuks, et hiljem saaks kõik, mida ta esimestel elukuudel avastas, tema igapäevaelust. Iga uus kogemus peaks aga olema lühiajaline. Avastus on kasulik ainult sel määral, et see ei kujuta endast väga noorele koerale mingit šokki.

Just uute olukordade paljusus aitab kutsikal seltskondlikuks muutuda ja omada võimalikult stabiilset iseloomu. Ta peab suutma tunda igasuguseid emotsioone – mõõdetuna – juba väga varakult, et neid täiskasvanuna hästi juhtida. Seetõttu ei tohiks kogemus olla vastasseis. Selleks peab selle kapten või treener esitama kutsika:

• Igas vanuses kaasloomadele, aga ka teistele loomadele (hobused, lambad, pardid, kassid, siilid jne)
• Inimestele, olgu need imikud, väikelapsed, täiskasvanud või vanurid, töövõimelised inimesed või ratastooliga inimesed,
• Omab erinevaid helisid: mootor (auto, mootorratas, muruniiduk jne), föön, tolmuimeja, elektrirobot, paugutaja, muusika, müra, kosk, laste nuttu,
• Igat tüüpi keskkonda (linn, maakoht, võimalusel mereäär, avalik aed, aga ka lift, ühistransport, eskalaator, kauplus jne).

Need on vaid mõned näited olukordadest, mis võimaldavad kutsikal rikastada oma kogemusi, toites oma rahuldamatut uudishimu. See avastus peab olema võimalikult rikkalik, et iga olukord muutuks banaalseks ega tekitaks hirmu, stressi ega mõistmatust.

Kutsika sotsialiseerimine: omaniku õige suhtumine

On väga oluline, et see õppimine ei tekitaks traumat. Selleks peab meister olema alati positiivne ja rahustav. Ärgem unustagem, et omaniku hirm tugevdab tema looma hirmu. Peate olema kaitsev, kuid mitte üle piiri minema, et kutsikas ei muutuks kartlikuks. Seetõttu väldime näiteks selle pidevat kandmist. Seetõttu peab omanik vältima oma kutsikale sattumist olukorda, mida ta ise kontrollida ei suuda. Näiteks on ebaproduktiivne panna oma kutsika vastamisi õela koeraga, kui see olukord inimesena paneb meid värisema, kuid vastupidi, valime rahuliku ja täiuslikult sotsialiseerunud koera, et kogemus oleks positiivne.

Kogu kutsika sotsialiseerumisperioodi vältel on tema omaniku suhtumine tõeliselt oluline. Ta ei tohiks kunagi oma kutsikat sundida. Seetõttu saab ta talle iga päev uusi olukordi tutvustada, kui need on alati head kogemused. Vältimaks vigade tegemist, mis võivad täiskasvanud koerale negatiivselt mõjuda, ei tasu kõhklemata abi otsida koeratreenerilt.