Kärnkonn: kus ja kuidas ta elab? Miks see aias kasulik on?

Harilik kärnkonn on kahepaikne, kes väärib rohkem tähelepanu, kui talle antakse. Paljude meist ebaatraktiivseks peetava välimuse taga peitub kõigi aednike väärtuslik liitlane. Vaatame seda vaprat looma, kes on kahjuks meie pestitsiidide ohver, tema elupaiga ja liikluse halvenemine.

Harilik kärnkonn: peamised omadused

harilik kärnkonn (Bufo bufo) on kahepaiksed (endine kahepaiksed) anuralaste seltsist, kuhu kuuluvad ka sabata lihasööjad kahepaiksed. See kuulub perekonda Bufonidae. See on ülekaalukalt kõige enam esindatud liik Euroopa riikides ja ühtlasi ka suurim kärnkonn selles maailma osas. Täiskasvanuna on emane kuni 11 cm ja isasel 9 cm. Nendel jässaka kehaga kahepaiksetel on jalad lühemad kui konnadel. Nad kõnnivad rohkem kui hüppavad ja võtavad omaks mõnevõrra kohmaka kõnnaku.

Harilik kärnkonn elab peamiselt üsna niisketel aladel, otsides alusmetsa, basseinide ja tiikide lähedust, soosid ja jõgesid. Päeval urgitseb ta aukudesse ja väljub peamiselt öösel.

Kärnkonna nahk on kaetud mugulatega, millest osa on teralised näärmed. See annab neile ebameeldiva pustuloosse välimuse. Nad eritavad mürki, mis on nii antibiootikum kui ka antiseptiline. See kaitseb looma, kelle immuunsüsteem pole kaugeltki erandlik. Bufotoksiinid on selle mürgi peamised aktiivsed ühendid, milles on neid sadakond. Peale selle, et kärnkonn üritab end võimalikult suureks teha, et oma kiskjaid hirmutada ennast täis pumbates ja tagajalgadele püsti ajades, on tema mürk tema ainus kaitsevahend. See võib olla väga ohtlik röövloomadele, näiteks koertele.

Ka teised kärnkonna näärmed on talle elutähtsad, sest need toodavad omamoodi lima, ilma milleta kahepaikne kuivaks.

Kärnkonna eeldatav eluiga on vangistuses ligikaudu 35 aastat, kuid looduses ei ületa see 10 aastat.

Hariliku kärnkonna paljunemisviis

Niipea kui nad on jõudnud suguküpseks, st 3–7-aastaseks (teades, et kuuma kliimaga piirkondades esineb see varem kui külmades piirkondades), hakkavad isased ja emased migratsiooni. Isased istuvad kindlalt ema seljas ja lasevad end kudemispaika transportida.

Sel perioodil, vahetult enne kevade algust, kogunevad kärnkonnad kohe pärast sulamist kümnetesse veealadesse. Konkurents isaste vahel on äge, sest tavaliselt koguneb neid kuus-seitse emase juurde teda himustama, igaüks üritab oma rivaale käppadega tõrjuda. Nad võivad olla väga virulentsed. Kuid konkurendid loobuvad võitlusest, kui emane hakkab munema kahte mitmest tuhandest munast koosnevat nööri, mille õnnelik lõpuks viljastab.

Sõltuvalt vee temperatuurist võib inkubatsioon kesta 14 kuni 21 päeva. Kui munad kooruvad, ilmuvad tuhanded kullesed, kellel on ainult saba ja oksad. Nende toit koosneb peamiselt mikroskoopilistest vetikatest ja orgaanilistest jääkidest. Kullese erinevad arengufaasid kestavad 45 kuni 90 päeva. Selle metamorfoosi viimast etappi, mille käigus kullesest saab kärnkonn, nimetatakse imagoks.

Kärnkonn, aednike ja keskkonna suur sõber

Kärnkonn toitub peamiselt sisalikest, putukatest, mardikatest, röövikutest, vihmaussidest ja metskividest. Samuti kõrvaldab see kärbsed ja sääsed, sipelgad ja ämblikud. Lõpuks meeldivad talle väga nälkjad ja teod, mis võivad noori salatitaimi ja õitsvaid taimi hävitada. See meie looduspiirkonnast pärit kahepaikne on seega aia tõeline liitlane, kuna toimib loodusliku putukamürgina.

Seetõttu ei tohiks kõhklemata teha kõik endast oleneva, et ta tunneks end seal hästi ja et tal ei tekiks kiusatust mujale otsida. Tõepoolest on parem kasutada kärnkonnade abi, et päästa oma istandused tigude rünnaku eest, selle asemel, et kasutada keskkonnale mürgist nälkjavastast ainet.

Näiteks saab kärnkonnadele luua väikese tiigi ja varjualused mõne kivi, vanade puitlaudade, erineva koorega plaatide või mõne terrakota lillepotiga, mis asetate õhku, et kahepaikne saaks sinna varjuda. Peate alati tagama, et pakute ainult töötlemata varjualuseid ja lubage neil läbi suruda kuni 4 või 5 cm suuruse väikese ava. Kindlasti, kuna kärnkonn on paaritumisperioodil lärmakas, võib olla mõistlik paigaldada talle ettenähtud öömajad majast eemale.

Kui näete oma aias üht või mitut kärnkonna, on väga oluline mitte kasutada enam ohtlikke vahendeid nagu putukamürgid, samblatõrje ja keemilised väetised, olgu siis viljapuuaias, juurviljaaias või lõbuaias. Kärnkonn on selle suhtes väga tundlik ja need mürgised tooted võivad teda tappa. Jälgige ka muruniiduki teravat propellerit, mis suudab purustada kõrges rohus peituva hooletu kärnkonna!

Kärnkonn on loom, kes saab kaitsest kasu. Paljudes riikides paigaldatakse raudteeliinide, teede ja maanteede alla üha rohkem batrachodukte või toadukte. Need ökoduktid pakuvad kahepaiksetele võimalust liikuda ühest piirkonnast teise, vältides samal ajal meie erinevaid liiklusvõrgustikke. Seetõttu saavad nad nendest ökoloogilistest koridoridest oma soovi järgi kasu, mis loodetavasti aitavad peatada kõigi nende kasulike liikide vähenemise.