Kaelkirjak, sümboolne pikakaelaline imetaja, kus ja kuidas ta elab?

Tänapäeval on kaelkirjak oma hämmastavalt pika kaela ja tohutute jalgadega maailma kõrgeim elav loom. Nii armas kui ka üllatav oma erakordsete mõõtude tõttu on kaelkirjak Aafrika savannilt pärit loom, kes kütkestab nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Uurime üksikasjalikult, kes see sümboolne imetaja on ja miks see nüüd haavatavate liikide hulka liigitatakse.

Kaelkirjak: peamised omadused

GIRAAF (Giraffa camelopardalis) on kabiloomade sugukonda kuuluv imetaja Giraffidaemäletsejaliste rühma ja paridigitaatide või artiodaktüülide järjekorda (Artiocatyla). Viimane termin tähendab, et kaelkirjakul on paarisarvu varvastega jalad. Looma raskust toetavad võrdselt tema 3. ja 4. varvas.

Tema pikk kael koosneb ainult 7 selgroolülist, millest igaüks on 40 cm. Selle kogukõrgus võib ulatuda 5,80 meetrini ja kaal on maksimaalselt 1100 tonni emasel ja 2 tonni isasel. Tal on lühikesed juuksed. Tema täpiline või võrkjas karv on valdavalt punane, kuid kõht on kreemjasvalge. Selle peene saba pikkus on 0,70–100 cm ja selle otsas on mustade karvade pintsel. Selle peas on kaks kasvu, mis koosnevad luudest, mis on kaetud naha ja karvadega, kuid need on emastel paremini nähtavad, kuna isased rebivad need võitluse ajal maha. Need kasvud on ossikoonid. Mõnel isasel on kahe ossikooni vahel ka kaltsiumi lade.

Kaelkirjakul on painduv keel, mis võimaldab tal võtta taimedelt võrseid ja lehti. See võimas sinine keel on 55 cm pikk. Ilmselgelt on see kabiloomade seas pikim. Tema süda pumpab ligi 60 liitrit verd ja kaalub endiselt 11 kg!

See on kiire loom, kes suudab uitades saavutada tippkiiruse 56 km/h, st ajab jalad samal ajal edasi samal küljel. Kaelkirjakud magavad püsti, välja arvatud juhul, kui nad tunnevad end turvaliselt, ja nende uneaeg on piiratud 120 minutiga 24 tunni kohta, eelistatavalt päevasel ajal, mille jooksul nad on sellest hoolimata äärmiselt valvsad.

Kaelkirjaku eeldatav eluiga on umbes kakskümmend aastat. Täiskasvanud kaelkirjaku ainus potentsiaalne kiskja on lõvi, kuid ühe käpaliigutusega võib ta ta otse tappa. Kaelkirjakud on rohkem avatud ja peavad kartma veekogudes elavaid krokodille või isegi leoparde, hüääne, lõvisid ja metsikuid koeri. Need kiskjad tapavad 75% alla 3 kuu vanustest kaelkirjakutest.

Kaelkirjak: dieet

Kaelkirjaku toit koosneb sisuliselt kaunviljade lehtedest ja puude õrnadest lehtedest, mille kõrguseks loom võib ulatuda kuni 6 meetrini ja kuhu teised savanniloomad ei ulatu. Vähemal määral sööb ta ka kaunasid, õisi, seemneid ja puuvilju. Kui toitu on külluses, võib täiskasvanud kaelkirjak tarbida kuni 70 kg toitu päevas, kuid kui toit otsa saab, tuleb leppida 7 kg toiduga.

Ta joob ainult üks kord päevas või isegi ülepäeviti, sest toidud, mida ta sööb, katavad peaaegu kogu tema veevajaduse. Joomiseks peab kaelkirjak oma jalad laiali sirutama ja seejärel põlvi kõverdama. Ta ei suuda seda positsiooni kaua säilitada.

Kaelkirjak: paljunemine

Kaelkirjakute seksuaalne küpsus varieerub sõltuvalt soost. Seega on see isasloom, kes ei paljune enne 7-aastaseks saamiseni, 5 aastat ja emase puhul 3–4 aastat, kuigi ta paaritub alles aasta pärast.

Kaelkirjakud võivad paljuneda igal aastaajal, kuid üldiselt toimub viljastumine vihmaperioodil, nii et suurem osa kaelkirjakuid (või kaelkirjakuid) sünnib aasta 5. ja 8. kuu vahel.

Emasloomade urn kestab ühe päeva ja paljuneb iga kahe nädala tagant. Pärast paaritumist, tiinus 457 päeva (ehk umbes viisteist kuud), toob ta ilmale oma pojad. Kaelkirjak poegib kõndides või paigal seistes. Selle tulemusena alustab pisipõnn oma elu 2-meetrise kukkumisega, mis põhjustab mõnele kaelamurru, kuid õnneks jääb see väga erandlikuks!

Kaelkirjaku kõrgus on sündides 2 m ja keskmine kaal umbes 60 kg, kuna mõned vastsündinuid võivad kaaluda 40 kg ja teised 80 kg. Sellel on juba kaks kraniaalset lisa, millest hiljem saavad ossikoonid. 15 minuti jooksul pärast sündi on ta pikkadel jalgadel juba hästi välja kujunenud ja see on tema jaoks parem, sest see on seisund sine qua non et ema ta adopteeriks. Kui tal ei õnnestu üles tõusta, jäetakse ta kohapeal maha või tapab ta enda ema.

Pärast ülestõusmist on ta esimese söödaga vaevalt 1-tunnine. Ema tema esimese 2 nädala jooksul silmi maha ei võta, maksimaalselt liigub ta oma võsukesest paarkümmend meetrit eemale. Ta on tema vastu hell, nügib teda õrnalt koonuga ja hellitab teda. Ta suhtleb noorega läbi helide, mida inimene eriti ei taju (mingi vibratsioon). Ema ja tema lapse vaheline side on väga tugev.

Kaelkirjaku kasv on kiire esimesel aastal, kuna ta kasvab tubli meetri ja alles 7-aastaselt saavutab ta oma lõpliku suuruse ehk vähemalt 5 meetrit.

21–28 päeva vanuselt koondatakse umbes samal ajal sündinud kaelkirjakupojad ühte rühma ja emad jälgivad kordamööda rühma, võimaldades teistel sööma ja jooma minna. Iga emakaelkirjak ei puudu üle päeva ja naaseb süstemaatiliselt õhtuti oma poegi otsima, et teda rinnaga toita ja ööseks kaitseks tagada. See rituaal kestab kaua kuni võõrutamiseni, mis sõltub soost. Isased võõrutatakse 12–14 kuu vanuselt ja väikesed emased 12–16 kuu vanused.

Igal pesakonnal on ainult üks kaelkirjak. Väga erandlikult juhtub, et kaelkirjak ootab kahte last. Iga emane võib saada pesakonna iga 20–30 kuu järel.

Kaelkirjak: haavatav liik

Kaelkirjakute arvukus on viimase 35 aasta jooksul vähenenud enam kui 40%. Lääne-Aafrika piirkondadest on ta täielikult kadunud ja idas on isendite arv langenud 60%. Tänapäeval on IUCN klassifitseerinud kaelkirjaku haavatavate liikide hulka. Ohustatud liikide hulgas on Maasai kaelkirjak ja võrkkaelkirjak ning kriitiliselt ohustatud liikidest kordofani kaelkirjak ja Nuubia kaelkirjak. Kaelkirjakute vaikse kadumise eest vastutavad kiskjad, jahimehed ja salakütid. Tänu loomaaedadele üle maailma püüame edendada kaelkirjakute paljunemist ja vältida sugulusaretust. Jääb vaid loota, et sellest liigi päästmiseks piisab, aga aeg hakkab otsa saama…