Euroopa jänes, suurte tagajalgadega kiire imetaja

Euroopa jänes paistab silma nii kõrgete kõrvade kui ka pikkade ja võimsate jalgadega, mis võimaldavad tal saavutada 80 km/h tippkiirust. Selle kiirus on ainus relv, millega pääseda oma arvukate kiskjate eest. Portree.

Euroopa jänes: isikutunnistus

Euroopa jänes (Lepus europaeus), mida nimetatakse ka pruunjäneseks, on jäneseliste seltsi ja sugukonda Leporidae kuuluv taimtoiduline imetaja, nagu küülik. Euroopast ja Aasiast pärit looma on toodud planeedi kõikidele mandritele. Üks suurimaid jäneseliike, selle pikkus on 50–70 cm ja kaal kuni 7 kg. Seksuaalse dimorfismi puudumine raskendab meeste ja naiste eristamist, keda nimetatakse haseks.

Pruunjänes, sportlane

Euroopa jänese tunneb ära tema saledate jäsemete ja pikkade kõrvade (11–14 cm) järgi. Karusnaha värvus on seljal hallikaspruun, õlgadel, jalgadel, kaelal ja kurgus punane. Kõhupool on kreemikasvalge ning saba- ja kõrvaotsad mustad. Jäneste tagajäsemete lihaskond on kohanenud kiireks vastupidavusjooksuks (kuni 80 km/h) ja tugevaks hüppejõuks (kõrgus kuni 2 m ja pikkus 3 m). Euroopa jänes on ka hea ujuja, suudab vajadusel jõge ületada. Selle terav haistmismeel ja kuulmine kompenseerivad silma lühinägelikkust hoolimata 360° nägemisest.

Euroopa jänes kõigil kontinentidel

Euroopa jänes on pärit Mandri-Euroopast ja Aasiast. Tema leviala ulatub Põhja-Hispaaniast Lõuna-Skandinaaviani, läbi idamaade, osa Aasia mandrist (loodes ja keskosast) kuni Siberini. Imetaja asustati Briti saartele, Skandinaavia poolsaarele, Aafrikasse, Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Okeaaniasse. Lääne-Euroopas puudub see enamikul Ibeeriast.

Euroopa jänesele selged keskkonnad

Euroopa jänest leidub väga erinevates avatud keskkondades: kuivadel või märgadel rohtumatel niitudel, võsastunud tasandikel, haritavatel põldudel, lagendikel, metsaservadel, soodel, viinamarjaistandustel, viljapuuaedadel, steppides, põhjustel, kanarbiku nõmmedel, võsamaadel. Jäneline väldib kariloomade niidetavaid karjamaid, kuna ühtlaselt rohelise värvuse ja lühikese struktuuri tõttu on ta röövloomade poolt kergesti märgatav.

Pruunjänes, taimetoitlane

Põhiliselt taimtoiduline euroopa jänes sööb rohttaimi, kõrrelisi, lilli, õienuppe, oksi, pungi, juuri, puuvõrseid, põõsaste ja noorte viljapuude koort. Imetaja on saanud harjumuseks tarbida ka põllukultuure: soja, ristik, moon, talinisu, teraviljad ja mõned kaunviljad. Mõnikord neelab ta oma fekaaligraanuleid, et saada kasu seedimata valkudest ja vitamiinidest.

Euroopa jänese lugemine

Öösel veedab imetaja suurema osa päevast maapinnal lohkus. See seltskondlik loom naudib oma liigikaaslaste seltskonda ja käitub söögiaegadel seltskondlikult. Õhtul kogunevad pruunjänesed väikestesse rühmadesse, et minna toitu otsima. Jagades sama kodupiirkonda ilma konfliktideta, ei ole nad territoriaalsed, kuid hierarhia saab luua siis, kui domineerivad subjektid omastavad piirkonnad, kus on kõige rohkem toitu. Rööpa ajal osalevad isased tagaajamistes ja poksimatšides esijäsemetega. Neid suurejoonelisi meeleavaldusi naiste vallutamiseks nimetatakse kimpudeks. Kahe soo vahel võib aga tekkida kokkupõrkeid, kui emane pole paaritumiseks saadaval.

Kuni viis pesakonda aastas

Pesitsusperioodi iseloomustavad karjad, mis algavad tavaliselt veebruaris ja saavutavad haripunkti märtsis-aprillis. Tiinusperiood on 30–42 päeva, mille lõpuks sünnib 3–4 hurtakoera. Kaks pulka võivad üksteisele järgneda või isegi kattuda. See nähtus, mida nimetatakse superfetatsiooniks, võimaldab emasel sünnitada 3–5 pesakonda aastas. Euroopa jänes ei kaeva urgu, pojad sünnivad põõsaste või kõrge rohuga varjatud õõnes. Võõrutamine toimub pärast umbes kuu aega kestnud imetamist ja pojad saavad suguküpseks 3 kuu ja 4 kuu vahel.

Haavatavad noored pruunjänesed

Euroopa jänes on saagiks paljudele röövloomadele, nagu rebane, hunt, ilves, ahm, raipevares, teatud suured röövlinnud (pistrikulised ja strigid), kodukoerad, metskassid või isegi koiott. Põhja-Ameerika. Ohu korral koputab jänes kaaslaste hoiatamiseks tagajalgadega vastu maad ja jookseb siis minema. Nooremad, vähem kiired, üldjuhul oma ründajate eest ei pääse.

Euroopa jänes, levinud liik Prantsusmaal

Kuigi tema arvukus on alates 1980. aastatest regulaarselt langenud, on pruunjänes endiselt üleriigiliselt levinud. Selle languse peamisteks põhjusteks on jahindus, salaküttimine, nakkushaigused (müksomatoos jne), põllumajandusmaastike killustumine ja kokkupõrked teedel. Euroopa jänest ei peeta ülemaailmselt ohustatud liigiks. Berni konventsiooniga kaitstud loom on Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) poolt klassifitseeritud kui “vähim probleem”. Tema eluiga on looduses 10–12 aastat.