10 parimat lennuvõimetut lindu

Lindudest rääkides tuleb kohe meelde nende võime õhus liikuda. Tänapäeval on aga maa peal registreeritud umbes nelikümmend liiki lennuvõimetuid linde. Keskenduge neist 10-le.

1 – jaanalind

Selle nimi tuleb kiiresti, kui keskendutakse lennuvõimetutele lindudele. Jaanalindu ei peeta kuigi intelligentseks loomaks, kuid ta kompenseerib seda sportliku kehaga: teda peetakse kõige kiiremaks maismaalinnuks.

Jaanalind ei saa lennata mitmel põhjusel. Esimene on see, et nagu kõigil silerinnalistel lindudel, ei ole ka tema rinnaku luust väljakasvu (kiiluluu), mille külge on kinnitatud tiibade lehvimist võimaldavad lihased. Teiseks on see, et tema rinnalihasmass on ebapiisav, et ta saaks lennata. Lõpuks ei hoita sulgi tihedates ridades ja need pole ka veekindlad.

Jaanalind aga saavutab paljudes olukordades piisava jõudluse, et päästa oma elu. Sellel on lihaselised jalad, mis võimaldavad tal liigutada oma keha 2 meetri kõrgusele (emastel) – 2,80 m (meestel), kaaluga 90–150 kg, kiirusel 40 km/h, hoides seda umbes kolmkümmend minutit, mis võib aeg-ajalt tipphetkel tõusta kuni 70 km/h. Jooksmine pole sageli vajalik, sest täiskasvanud jaanalindudel pole tegelikult ühtegi kiskjat. Mõnikord võivad neid jälitada gepardid, leopardid või lõvid. Esimesed on sprindimeistrid, kuid ei pea 110 km/h väga kaua vastu. Mis puutub leopardi, siis see ulatub vaevalt 58 km/h. Lõpuks saavutab lõvi kiirus 70–80 km/h, kuid tal on vähe vastupidavust.

Jaanalindude jalgu ei kasutata mitte ainult põgenemiseks, vaid need on tõelised relvad. Need koosnevad kahest varvast, millest ühel on mitme sentimeetri pikkune terav küünis. Lind võib oma kiskja tappa ühe käpaliigutusega ja igal aastal sureb keskmiselt kaks inimest, kes ei olnud ettevaatlikud kirglikkuse suhtes, mida jaanalind võib oma territooriumi kaitstes ilmutada. Kõige õrnemad on noored jaanalinnud, kes on röövlindude, madude ja hüäänide saagiks.

2 – emu

Emu on Austraalia piirkonna üks vanimaid linnuperekondi. Nagu jaanalind, on see silerinnaliste lindude teine ​​lind, mida iseloomustab õõtshooba puudumine. Algajad võivad selle jaanalinnuga kergesti segi ajada. Tegemist on tagasihoidlikumate mõõtudega linnuga: täiskasvanud emu pikkus on 1,50–1,90 m ja kaal vaid 30–45 kg, harva 55 kg. Erinevalt jaanalindudest on emased isastest suuremad ja raskemad. Kuigi selle kiirus on võrreldav jaanalinnu omaga (keskmiselt 50 km/h ja tipud 70 km/h), muudab emu kergus selle jõudluse vähem suurejooneliseks.

Austraalia emu on ainus tänapäeval elus olev liik dromaiidae perekonnast. Just asunike saabumine Austraalia saarele põhjustas nende kadumise, sest varem olid emud idarannikul väga levinud.

3 – kiivi

Kiivi on Uus-Meremaalt pärit lind. Siin on veel üks silerinnaliste lindude rühma kuuluv. Kuid erinevalt jaanalinnust ja emust on see tagasihoidlikumate mõõtmetega lind, kuna ta on kanale lähemal. Oweni kiivi, roa kiivi, autral kiivi, Okarito kiivi ja Mantelli kiivi… Tänapäeval on kiivisid 5 liiki, aga kui kauaks? Sest kaks viimast on ohus ja esimest ei peeta ainsana ohustatuks. Suurim neist kaalub 3 kg ja on 65 cm pikk. Lisaks sellele, et neil pole õõtshooba, on nad nn lennuvõimetud linnud. See tähendab, et neil pole tiibu. Viimased on lihtsalt liiga väikesed, atroofeerunud ja on vaevu eristatavad sulgede all, mida on samuti vähe ja mille välimus meenutab rohkem karvu kui sulgi. Mis puutub nende luudesse, siis need pole õõnsad, vaid täis luuüdi. Neid väga erilisi linde ähvardab tohutu metsade hävitamine, mis põhjustab nende elupaiga kadumise. Lisaks tutvustasid mehed saarele saabudes uusi kiskjaid, nagu rotid, tuhkrud, tuhkrud, kassid, sead, koerad või opossumid (Uus-Meremaale nende karva pärast), mille vastu kiivid on väga halvasti relvastatud.

4 – Campbelli sinikas

Uus-Meremaa lõunaosas asuva samanimelise saare järgi on Campbelli sinikas pardi nimi. Oma päritolukohas on ta tänapäeval alles tänu taasasustamisprogrammidele, sest selle likvideerisid vaalaküttidega kaasas olnud rotid, rotid, keda operatsiooni õnnestumise tagamiseks oli vaja välja juurida. Linnu pikkus on umbes nelikümmend sentimeetrit ja kaal maksimaalselt 400 g. Nagu teisedki selles nimekirjas olevad linnud, ei lenda ka Campbelli sinakas (nagu ka pruunsinine) lennuga seotud luustiku ja lihaskonna muutuste tõttu. Iga lind on aga arenenud erinevatel põhjustel, kuna nad asuvad maakera erinevates punktides ja arenevad erinevates keskkondades. Teadlased esitavad tänapäevalgi hüpoteese, et püüda tuvastada selliste muutuste põhjuseid.

5 – Galapagose kormoran

Nende lindude hulgas on Galapagose kormoran, kelle vastu teadlased on püüdnud mõista, miks lind võib lendamise lõpetada. Sellel linnul on eriline olukord, kuna ta on 40 elusolevast kormoraniliigist ainus, kes ei lenda. Seda võimetust seletatakse atroofeerunud tiibade paariga, mistõttu nimetatakse teda ka lennuvõimetuks kormoraniks. Selle tiivad on tänapäeval pigem uime kui tiivad. Tal ei ole õõtshooba, kuid ülejäänud keha jääb sarnaseks teiste kormoranide omaga. Aga kuidas ja miks evolutsioon toimus? Vastus oleks geneetiline, kusjuures mutatsioonid on positiivse loodusliku valiku tulemus. Ilmselgelt muutus tema olukord mehe tulekuga keeruliseks. Tema saak muutub tööstusliku kalapüügi arenedes haruldasemaks ja ta jääb kalavõrkudesse.

6 – Weka kõristi

Weka rail elab ka Uus-Meremaal. Selle kõrgus võib olla 30 cm ja kaal 2 kg. Tänapäeval kohaldatakse selle suhtes kaitsemeetmeid. See ise tekitas aga probleeme teistele lindudele, keda see ohustas. Seetõttu püüdsid mehed seda ümber paigutada. Selgus aga, et see lind oli suuteline avamerel läbima kuni 150 kilomeetrit, et jõuda oma päritolusaartele. Kui teda ohustavad samad kiskjad, mis kiivi, pole ka inimene tema vastu kuigi sõbralik, sest see tekitab kahju põllumajandustegevusele. Erinevalt teistest loomadest, kes on väga ettevaatlikud, on weka uudishimulik temperament ja läheneb spontaanselt inimestele, kes tema territooriumile sisenevad, muutes ta lihtsaks sihtmärgiks. Tema elupaikade hävitamine on selle kadumise peamine põhjus.

7- Pingviin

18 elavast pingviiniliigist pole ükski lennuvõimeline. Need linnud kujunesid järk-järgult ujumiseks, nende tiivad on nüüdseks uimed. Nad veedavad keskmiselt 75% oma ajast vees. Gentoo pingviin suudab vee all saavutada kiirust 35 km/h. Kui nende esivanemad oskasid lennata, usuvad teadlased, et see areng andis neile parema juurdepääsu toidule. Nende sulestik on kohanenud veekeskkonnaga: see koosneb kahest kihist, üks väga tihedatest sulgedest toimib veetõkkena ja teine ​​paksudest sulgedest, mis isoleerivad keha. Lisaks eritab saba juures asuv nääre õlist ainet, mida linnud oma sulgedele veekindlamaks muutmiseks laiali levitavad.

8 – Tasmaania Gallinule

Tasmaania gallinule on üks 12 linnuliigist, mida leidub ainult Lõuna-Austraalias Tasmaanias. Tegemist on suure ralliga, mis asub siin tibude lähedal. Selle proportsioonid on ehk veidi vähem harmoonilised, linnul on massiivne keha ja väike pea. See võib olla kuni 51 cm pikk ja kaalub keskmiselt 1,3 kg. Tema jalad on paksud ja võimsad, ketendavad, lõpevad teravate küünistega.

9 – Strigopsi kakapo

Jääme Uus-Meremaale, et avastada Strigopsi kakapo, mida nimetatakse ka öökullpapagoiks. Need papagoid võivad olla kuni 60 cm pikkused. Nad elavad öösel. Nende sulestik on ilus kollakasroheline. Seda papagoi peetakse pikima elueaga linnuks. Kuid ennekõike on see ainuke mittelendav papagoi maailmas, kelle tiivad on liiga lühikesed ja ebapiisavalt võimsad. Tõenäoliselt on see areng tingitud kiskjate puudumisest. Siiski võivad need kasutusele võtta ja neid saab kasutada langevarju sarnaselt laskumise pehmendamiseks ja isegi lühikeste vahemaade läbimiseks. See on ka kõige raskem papagoi (2–4 kg). Nagu weka-rööp, pole see väga häbelik. Tal on ka problemaatiline kaitsestrateegia, kuna potentsiaalse ohuga silmitsi seistes ta lihtsalt tardub. Võitlus on äge selle linnu päästmiseks väljasuremisest.

10 – Kiivriga kasuar

See kasuaaride perekonna suurim lind elab Aru ja Serami saarte troopilistes vihmametsades Indoneesias, Uus-Guineas ja Kirde-Austraalias. Seda peetakse ohtlikuks, kuna tema jalad lõpevad kolme sõrmega, millest ühel on võimas 12 cm pikkune küünis. Mõõtudega 1–1,7 m on see jaanalinnu ja emu järel suuruselt kolmas lind. Tänu lühikestele, kuid võimsatele jalgadele, mis võimaldavad tal saavutada ka 50 km/h, on see võimeline õhku hüppama, et vastast vigastada. Tõenäoliselt on selle 70–100 kg suurim takistus lendudele. Kuid selle massiivne keha on kaetud ka peente mustade sulgedega, mis meenutavad juuste massi. Linnul on pikk sinine kael, mis toetab väikest pead, mille ülaosas on kiiver, mis annab linnule nime, kuid sellel pole seni tuvastatud erilist kasutust. Muud värvilised elemendid: kaks punast vatti, mis ripuvad selle kaela all.

Paljud liigid kaovad, kuigi neil on oma evolutsiooni ja ellujäämisvaliku kohta seoses keskkonnaga veel palju avada. Ohustatud liikide uurimine on hädavajalik.