Wall Lizard: väike roomaja oma seniidis

Ta päevitab, liikumatult madalal seinal. Võite talle lähedalt läheneda, kuid viimasel hetkel põgeneb ta välgust kiiremini. Külmavereline loom, seinasisalik vajab sooja. Niisiis, ta näitab oma nägu kohe, kui rahu taastub. Esitlus.

Segane kleit

Seinasisalik (Podarcis muralis) on Euroopas väga levinud väike liik. Selle suurus jääb vahemikku 12–20 cm ja sellel on sihvakas siluett: pikk pea, peenikesed jalad, seintel ronimist hõlbustavad piklikud sõrmed, lame ja õhuke keha, mis lõpeb kitseneva sabaga. Erinevatest toonidest koosnev värvipalett võimaldab tal sulanduda kividega, millel see asetseb: selle kestendav karv, rohkem või vähem triibuline, võib olla hallist pruunini, mõnikord roheka või punaka varjundiga. Isastel on suured laigud, millel võivad kõhu serval olla sinised märgid, samal ajal kui emastel on diskreetsem värvus ja laigud, mis moodustavad pikijooni. Mis puutub aasta poegadesse, siis need on tumehallid, heledamate laikudega.

Suvi, sisaliku lemmikaastaaeg

Nagu kõigi roomajate puhul, varieerub ka tema kehatemperatuur olenevalt elukeskkonnast: kui talvine külm ta tuimestab, hakkab sisalik talveunne jääma. Tema lemmiktöö? Magab oma augus, kuid alati valvel, tuleb ta välja, kui päike paistab, et energiat varuda. Enamik populatsioone elab väga soojades ja kuivades paikades: madalad seinad, kivimüürid, kivid, kiviktaimlad, kõikvõimalikud betoon- ja mineraalpraod. Suvel, kui temperatuur on liiga kõrge, libiseb ta keha jahutama jahedasse kohta. Pange tähele, et tarantaga on see üks haruldasi roomajaid, kes elab linnakeskkonnas, kus teda võib näha majade fassaadidel ronimas.

Meeste kaklused

Seinasisalik väljub talveunest märtsis, kui naasvad vähem vaenulikud temperatuurid. Kevadel osalevad rivaalitsevad isased virulentsetel võistlustel, mille käigus nad ei kõhkle üksteise sabast näksimast, et võita oma kaaslaste südameid! Paaritumine toimub aprillis-mais ja 4–10 nädalat hiljem muneb ideaalse koha (üldjuhul maasse kaevatud auku või kivi alla) leidnud emane sinna 2–9 muna. Nimelt võib see muneda kuni kolm korda aastas. Kui kiskjad neid kõiki ära ei söö, kooruvad munad olenevalt aasta kliimast mai lõpust juulini. Oht hõljub sisalike kohal, kelle saatus on seotud kohtumisega ahnete vaenlastega. Kuigi neist jäävad ellu vähesed, on julgemad umbes kaheaastased täiskasvanud.

Kass, sisaliku vaenlane number 1

Selle nõrk suurus muudab selle kergeks saagiks röövloomadele, eriti väikekiskjatele, kellest esimene on kass. Lisaks kassidele armastavad neid väga ka siilid ja linnud. Kiiresti on seinasisalikul vaenlase eest põgenemiseks võimas relv: lihaste kokkutõmbumisel – kuna tema selgroolülid ei ole üksteise külge kinnitatud – murdub ta saba kergesti (autotoomia) ja liigub ka pärast maharebimist. Samal ajal kui kiskja tähelepanu on koondunud liputavale sabatükile, tõuseb sisalik õhku. Ja voila! Kui tal õnnestub põgeneda paljudest teda ootavatest ohtudest, võib ta elada kuni 5-6 aastat.

Seinasisalik, aedniku sõber

Väikese energiamahuka ainevahetusega roomajal on suur isu. Liikumiskiirus teeb temast osava jahimehe ning menüü koosneb peamiselt putukatest: kärbsed, röövikud, liblikad, ämblikud, ritsikad, ööliblikad, jaaniussid, rohutirtsud, vihmaussid. Isu noorte nälkjate järele – ahmib salateid ja muid lilli – teeb temast aedniku hea sõbra. Kahjuks nõrgestab üha kahjulikum keskkond teda, sest pestitsiidid ja insektitsiidid muudavad saagi, mida ta ihaldab, haruldaseks ja ka mürgitavad. Köögiviljaaias midagi hävitamata on seinasisalik suurepärane liitlane bioloogilises tõrjes. Laskem siis peesitada, kuidas tahab!