Koerte varjupaik: kuidas see töötab? Mis kasu? Mis staatus?

Ühis- või eravarjupaikadesse võetud hüljatud või kadunud koerte arv kasvab jätkuvalt. Seetõttu on kõigi nende struktuuride toimimine üha keerulisem, eriti kuna kui jätta kõrvale teatud juhtudel riigiabi ja noorte elanike raskest olukorrast mõjutatud inimeste annetused, pole varjupaigad kaugeltki rikkad. Kõik pakuvad neid koeri adopteerimiseks, kuid võivad ka eutanaasiat teha neile, kelle poole ükski hoolduspere teatud aja möödudes ei pöördu. Pöörame tähelepanu nendele koerte varjupaikadele, mida me alati väga hästi ei tea, nende toimimisest, kasulikkusest ja staatusest.

Kuidas koerte varjupaik töötab

Prantsusmaal on lugematu arv koerte varjupaiku, millest mõned on eraviisilised, teised (enamik) on 1901. aasta seaduse alusel ühendused. Nende staatuse põhipunkte näeme allpool.

Tänapäeval on meie riigis nii palju hüljatud loomi, et näiteks assotsiatiivsetel varjupaikadel nagu SPA on sellise murettekitava olukorraga raskusi toime tulema. Üha enam kutsutakse appi eravarjupaiku ja ambulatooriume, mis ei saa riigiabi, vaid tegutsevad üksnes tänu loomadele tundlike inimeste annetustele.

Siiski tuleb märkida, et eravarjupaigad usaldavad loomad peredele lühikeseks ajaks, oodates nende alalist adopteerimist. Seetõttu koerad üldiselt nendesse väikestesse struktuuridesse ei jää. Ja vastupidi, hoiavad 1901. aasta seaduse alusel assotsiatsiooni staatust saavad varjupaigad oma ruumides mahajäetud või kadunud loomi kuni uue pere leidmiseni. See muutub üha problemaatilisemaks, kuna ohus olevate koerte arv kasvab pidevalt.

Eutanaasia on ülim lahendus ja varjupaikadel on lubatud seda praktiseerida, kui teatud aja möödudes ei võeta koera ikka veel uude kasuperekonda.

Mis puutub varjupaikade rahastamisse, siis peale mõningate riiklike toetuste annavad seda peamiselt helded annetajad, kuid sellest ei piisa alati selle loomade hülgamise probleemi lahendamiseks.

Koerte varjupaiga kasulikkus

Koerte varjupaiga (nagu ka varjupaikade puhul, mis võtavad vastu teisi loomi, näiteks kasse…) eesmärk on aidata neid koduloomi, kes on jäetud omapäi kas sellepärast, et nad olid hüljatud või eksinud.

Lisaks sellele võetakse seda tüüpi konstruktsiooni kokkuleppel vastu iga koeraomanik, kes soovib oma väikese kaaslase hüljata, jätmata teda looduse keskele või tee äärde. Seda tüüpi juhtumitel toimub intervjuu, et kapten saaks:

• Esitage põhjus(ed), miks soovite oma koera hüljata,
• Andke looma kohta lugematul hulgal teavet, nagu tema iseloom, käitumine, praegune tervislik seisund ja ajalugu, olenemata sellest, kas ta on seltskondlik või mitte.
• Jälgige oma koera elulugu, kas teda toitis ema, kuidas ta võõrutati, kas ta kannatas väärkohtlemise või kiusamise all jne.

Kõigile nendele küsimustele vastuste kogumine on koera omanikku vastu võtvale varjupaiga töötajale ülioluline, sest see võimaldab tal hiljem teavitada inimest, kes soovib looma vastu võtta. On tõepoolest ülioluline, et lapsendajal on teatud teadmised koera kohta, keda ta soovib oma perekonda vastu võtta.

Koerte varjupaiga staatus

Koerte varjupaik võib olla ühe järgmistest üksustest vastutav:

• Sotsiaalse ühtekuuluvuse ja rahvastikukaitse osakonna direktoraat ehk DDCSPP, mis on alates 1. jaanuarist 2010 integreerinud veterinaarteenistuste osakonna direktoraadi (DDSV) missiooni.
• Kohalik teenistus, mis allub Põllumajandusministeeriumile.

Üldreeglina on koerte varjupaik 1. juuli 1901. aasta seadusega asutatud mittetulundusühing, välja arvatud juhul, kui peakontor asub Alsace-Moselle’is, kus kehtib 1908. aasta seadus. Just see 1901. aasta seadus seab varjupaiga õigusliku raamistiku, mis põhineb aluspõhimõtetel:

• Lepinguvabadus: organisatsioon on ühingu liikmete otsustada, kuid selleks, et leping oleks kehtiv, peab see siiski vastama tsiviilseadustiku artiklis 1128 sätestatud tingimustele.
• Asutajaliikmete teadmiste ühendamine,
• Ebahuvi juhtimise osas, kõnealune seadus keelab nii kasumi jagamise kui ka kasumi otsimise.

Seetõttu ei püüa seda tüüpi assotsiatiivne struktuur raha teenida. See teeb vahet 1901. aasta advokaadiühingu ja klassikalise äriühingu vahel, olgu siis näiteks SARL (Limited Simplified Liability Company), SAS (lihtsustatud aktsiaselts) või mõni muu SASU (lihtsustatud üheliikmeline aktsiaselts)…

Koerte (või üldisemalt loomade) varjupaigas võib siiski palgata töötajaid, kellele saab pakkuda erinevat tüüpi töölepinguid, näiteks tähtajalisi lepinguid, tähtajalisi lepinguid, kuid suurem osa töötajatest on vabatahtlikud.

1901. aasta õigusühendusi on viit tüüpi, nimelt:

• Tunnustatud üldist huvi pakkuv ühendus: neil ühendustel on õigus anda oma annetajatele kviitungeid, mis annavad õiguse saada maksusoodustusi. Maksuamet jätab loomulikult endale õiguse kontrollida, kas maksulaekumised ei ole petturlikud, vaid täiesti korrektsed.
• Riigi poolt avalik-õiguslikuks tunnistatud ühing: selle staatuse saamiseks peate suutma tõendada vähemalt 36-kuulist staaži ja teenima üldisi huve, kuid olema ka tunnustatud, st omama teatud tuntust.
• Heakskiidetud ühing: see on kas haldusasutus või ministeerium, kes annab oma nõusoleku, mis võimaldab tunnustatud ühingul vastu võtta annetusi, toetusi, kuid selleks, et neid saaks talle määrata, peab struktuuril olema SIRET-number. Vastutasuks peab seda tüüpi ühing pidama nii eeskujulikku kui ka läbipaistvat raamatupidamist ning kohustusi oma tegevusest loa andnud administratsioonile aru anda on ülimalt suur.
• Deklareeritud ühendus: ta peab täitma teatavad haldusformaalsused, et deklareerida selle osakonna prefektuuri, kus asub tema peakontor. Tema nimel saab sõlmida akte, kuna ta omandab juriidilise isiku staatuse ja selle deklaratsioon avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.
• Deklareerimata ühendus (räägime ka de facto assotsiatsioonist): selle nimele ei saa koostada ühtegi akti, kuna see ei kuulu õigusvõime puudumise tõttu juriidiliste isikute kategooriasse. Prefektuurile seda ei deklareerita.

Kui te ei saa mingil põhjusel enam oma koera eest hoolitseda, on vähim, mida saate teha, pöörduda koerte varjupaiga poole, et loom leiaks kohe abi ja saaks võimaluse olla teretulnud armastava ja lugupidava pere poolt. On enam kui tüütu hüljata oma koer keset loodust või avalikul maanteel, sest sa ei taha teda enam…

Seetõttu tuleb enne lemmiklooma võtmist hoolikalt läbi mõelda, sest tegemist on vastutusrikka tegevusega, mis hõlmab mitme aasta pikkust isiklikku investeeringut ning piisavat eelarvet toidule, veterinaarravile jne. Koer ei ole mänguasi ega ese ning me peame olema ettevaatlikud muljumiste suhtes, mis võivad mõnikord olla tõelised sähvatused… Pealegi karistab seadus looma hülgamise eest, kuna see on väärkohtlemine, määrates karistuse. rahatrahv 30 000 eurot ja vanglakaristus 2 aastat. Vähendagu need kriminaalkaristused loobumiste arvu!