10 parimat ajalugu teinud koera

Balto – Foto Pruunid vennad

Koer on inimesele nii lähedane loom, et mõnikord võib ta ajaloos olulist rolli mängida. Selle vahel, kes päästis elusid, selle, kes arendas teadmisi või kes andis oma panuse konflikti, ei loe me enam koerad, kes muutsid ajaloo kulgu.

Avastage 10 eriti kangelaslikku koera, kuid maailmas on neid kümneid. Mõned sündmused on eriti liigutavad.

1 – Laika: väike astronaudikoer

Laika on üks kuulsamaid koeri ja ta väärib seda! Olge ettevaatlik, tema lugu on väga kurb. 3. novembril 1957 läks ta esimese elusolendina kosmosesse. Jah, enne kui inimesed Maast väljapoole jalga astusid, oli sinna jala astunud koer! Ta lendas NSV Liidus (praegu Venemaal) ehitatud kosmoselaevaga Sputnik 2. Seda kuupäeva ei valitud juhuslikult, kuna see tähistas bolševike revolutsiooni 40. aastapäeva.

NSV Liidu president Hruštšov tahtis keset külma sõda avaldada muljet USA-le, kellega oli kosmosevallutamise vallas tihe konkurents. Seetõttu soovis ta võimalikult kiiresti saata Spountnik 2. Kuna kosmoselaev oli ehitatud vaid 4 nädalaga, oli risk liiga suur, et meest majutada… seetõttu valiti saatmist katsetama väike Laika. Insenerid teadsid algusest peale, et see ei naase Maale, sest neil polnud veel õnnestunud tagasipöördumist välja töötada.

Laika oli väike, vaevalt 6 kilo kaaluv ristandikoer, kes leiti Moskvast tänavalt. Tõenäoliselt põlvnes ta siberi terjeritest ja huskydest.

Ta valiti tema rahulikkuse ja kuulekuse pärast. Ta suri kapslis ja tema keha liikus veidi ringi 100 miljonit kilomeetrit. See ei suutnud avalikku arvamust nördida. Missiooni juht avaldas hiljem kahetsust selle väikese koera tarbetu surma ja stressi pärast, mida ta pidi taluma.

Kas sa teadsid ? Kui eelistasime kosmosesse saata emase kui isase, on see puhtalt praktilistel põhjustel. Emane ei pea urineerimiseks jalga tõstma ja seetõttu võtab ta kapslis vähem ruumi.

2 – Hachiko: Jaapani koer, kes ootas iga päev oma peremeest jaamas

Hachiko oli akita inu, kelle kinkis ülikooli professor. Nimi tähendab jaapani keeles “8. prints”, kuna kutsikas sündis pesakonnas kaheksandana. Igal hommikul läks professor ustava kaaslase saatel jaama, et tööle minna. Ja igal õhtul, kui professor oli oma päeva lõpetanud, tuli karvapall talle samasse jaama järele. Aasta pärast suri professor aga varakult, 53-aastaselt konverentsi ajal. Hachiko käis iga päev jaama juures oma peremeest ootamas. Püüdsime teda lapsendada, kuid Hachiko põgenes süstemaatiliselt, et leida jaama ja oodata meeleheitlikult oma peremeest. Möödujad toitsid teda aastaid. Ajakirjanikud rääkisid tema loo, sest tema lojaalsus oli nii muljetavaldav. Kui koer suri, maeti osa tema säilmeid peremehe kõrvale.

Hachiko on Jaapanis nii kuulus, et tema auks püstitati Tokyo linna ausammas. Tema lugu kohandati pealkirja all ka filmimiseks Hachiko monogatari
aastal 1987 Jaapanis, seejärel režissöör Lasse Hallström aastal 2008 koos Ameerika näitleja Richard Gere’iga filmis Hatchi. See lõpmatu lojaalsusega koer oli ka kahe romaani, arvukate koomiksite ja isegi koomiksite teemaks.

3 – Rintintin: filmitäht 1920./1930. aastatel

Rintintin (või inglise keeles Rin Tin Tin) oli kuulus saksa lambakoer, näitleja 20. sajandi alguses. Ta sündis Prantsusmaal 1918. aastal, kuid I maailmasõja lõpus avastas ta Ameerika sõduri nimega Lee Duncan. Ta toodi tagasi Ameerika Ühendriikidesse, kus ta alustas tõelist filmikarjääri. Ta esines märkimisväärselt paljudes Warner Brosi stuudio filmides. Tema intelligentsus oli muljetavaldav, andes talle suurepärased võimed keeruliste korralduste täitmiseks. Kogu oma elu nautis Rintintin edu kuni surmani 1932. Teda peetakse üks kuulsamaid koeri filmis ja televisioonis.

4 – Stubby: Ameerika koer, kes teenis Esimese maailmasõja ajal

Stubby oli tõeline sõdalane. Ta võitles 17 lahingus!

John Robert Conroy poolt 1917. aastal kuulsas Ameerika Yale’i ülikoolis leitud terjerkoer sai oma nime oma jässaka välimuse järgi (mis on inglise keeles Stubby). Ta saatis salaja oma isandat, Ameerika sõdurit, kes oli tulnud Prantsusmaale võitlema. Ta teenis 18 kuud kaevikus. Kui ta sai Saksa granaadi ühest jalast haavata, tuli ta tervendada. Seejärel läks ta kaevikute taha, kus tõstis vägede moraali. Pärast paranemist naasis ta rindele, kus teavitas Ameerika sõdureid Saksa gaasirünnakutest ja sissetulevatest mürskudest tänu oma haistmis- ja kuulmismeelele, mis olid palju arenenumad kui inimestel. Ta otsis ka haavatuid ja vangistas isegi ühe Saksa spiooni, millega sai ta staatuse USA armee esimene teenistuskoer. Ta astus salaja paati, mis tõi tema peremehe sõja lõpus tagasi USA-sse.

Stubby ülendati seersandiks ja ta oli Esimese maailmasõja enim autasustatud koer. Ta pälvis arvukalt Ameerika ja Prantsuse medaleid, sealhulgas Prantsusmaa medali Verduni lahingus ja Kuldmedali Humane Societylt. Sellel julgel koeral oli ka väike kasukas, millele olid kinnitatud kõik tema medalid. Seejärel osales ta paljudel paraadidel ja kohtus erinevate Ameerika presidentidega. Kui ta suri, säilitati tema keha ühes suures Ameerika teadusasutuses.

2018. aasta animafilm, mille pealkiri on lihtsalt Tubakasmille lavastas Richard Lanni ja teeb talle kummarduse.

5 – Chips: Teise maailmasõja kangelane

Chipsi lugu sarnaneb Stubby omaga, kuid selle tegevus toimub Teise maailmasõja ajal. See 1940. aastal Ameerika Ühendriikides sündinud koer oli erinevate tõugude ristand: saksa lambakoer, siberi husky ja collie. Aruka ja jõulisena usaldasid isandad ta riiki teenima Ameerika armeele. Teda koolitati sõjakoeraks alates 2. eluaastast ja teenis nii Põhja-Aafrikas kui ka Euroopas. Teise maailmasõja ajal kasutati seda lõhkeainete avastamiseks, haavatud sõdurite otsimiseks ja armeelaagrite kaitsmiseks.

1943. aasta Casablanca konverentsil osales ta Inglise ja Ameerika juhtide Churchilli ja Roosevelti ümber valves. Samal aastal tormas ta Saksa punkrisse, et sundida sõdureid välja tulema ja alla andma. Sel korral sai ta kõrgeim sõjaline tunnustus sõjaloomadele mõeldud: Distinguished Service Cross medal. Ta teenis sõjaväes kuni 1945. aastani, mil läks pensionile. Temast sai naastes tõeline kuulsus. Kuid isegi pensionil ei jäänud ta täiesti passiivseks. Tegelikult päästis ta ühe noore poisi uppumisest.

1990. aastal kirjeldas Disney stuudio tema elu televisioonifilmis Chips, võitluskoer. Ta oli II maailmasõja kõige kaunistatud koer.

6 – Mirza: kaevikute koer sõja ajal 14.–18

Mirza oli hulkuv koer, kelle Prantsuse sõdurid Esimese maailmasõja ajal lahinguväljal adopteerisid. Teda pidasid maskotiks sõdurid, kes andsid talle hüüdnime “kraavikoer”. Ta oli väga edukas Prantsuse sõdurite seas, kes leidsid temast lohutust, kui nad tundsid end sõjast eraldatuna ja traumeerituna.

Ta mängis ka sõnumitooja roll kandes märkmeid ühest kaevikust teise, sest ta võis sealt läbi lipsata, ilma et vaenlane teda märkaks. Ta elas sõja üle ja pärast repatrieerimist sai temast riiklik kuulsus ja ta võeti vastu kiitusega. Ta lõpetas oma päevad Lõuna-Prantsusmaal. Tänapäeval peetakse teda sõjakangelannaks ja lojaalsuse sümboliks.

Kuulus laul aastast 1965, esitajaks Nino Ferrer Kuhu Mirza kadus? ei ole austusavaldus sellele kaevikute Mirzale. See laul tuli improvisatsioonist, kui laulja kohtas restoranis daami, kes otsis oma koera Mirzat.

Märkida : 39-45 sõja ajal mängis Prantsuse armee sõjakoera rolli saksa lambakoer Héros.

7 – Balto: koer, kes päästis haigeid inimesi, tuues Alaskale seerumi

Balto oli kelgukoer ja täpsemalt siberi husky. Ta sai kuulsaks, kuna 1925. aastal oli ta kelguteatejooksu viimane etapp, mis tõi Alaska linna Nome’i difteeriavastase seerumi. Sel ajal oli linn silmitsi difteeria epideemiaga, mis on potentsiaalselt tõsine ja surmaga lõppev haigus, ning puudus ravimitest. Nii et ainus viis antitoksiliste ravimite hankimiseks oli lennutada need lähimasse linna ja seejärel kasutada kelgukoeri vahetustes, et sõita sadade kilomeetrite kaugusele Nome’i.

Kui seerumi ülekandmiseks töötas mitu koera, siis Balto oli jääkülmas ja ägedas tuules võistluse otsustaval etapil viimane. Nii päästeti linn epideemiast.

Balto sai seetõttu kuulsaks ja teda austasid nii mitmesugused avalikud üritused kui ka paraadid. Täna leiame ausammas sellele julgele ja vaprale huskyle Central Parkis New Yorgis.

8 – Diisel: malinois, kes ründas 2015. aastal Saint-Denis’ terroriste

Võib-olla mäletate Dieslit 2015. aasta novembris? See 7-aastane koer (ja mitte emane, nagu ajakirjanikud algselt arvasid) suri pärast 13. novembri rünnakuid Saint-Denis’s terroristide korterile suunatud rünnaku ajal. Sellest ajast alates on temast saanud rahvuskangelane ja teda on autasustatud Dickini medaliga, mis on samaväärne Ühendkuningriigi loomade sõjaristiga. 2017. aastal sai ta aumärgi ka kindral de Grammontilt, mehelt, kes jättis oma nime esimesele loomaseadusele (1850. aastal). Selle teenetemärgi andis riiklik erikaitsealade konföderatsioon CNSPA. Diesel oli Belgia malinoisi lambakoer ja kuulus Prantsuse politsei eliitüksusesse RAID (Search, Assistance, Intervention, Dissuasion).

See julge koer saadeti osalema rünnakus korterile, kus olid Bataclani terroristid. Ta sisenes korterisse, et korterit uurida, et aidata eliitüksustel terroriste ohjeldada, kuid viimased lasid looma surnuks. Tema sekkumine võimaldas aga kindlustada sündmuskoha ja vältida politseinike hukkumist või vigastamist. Seejärel sai temast a terrorismivastase võitluse sümbol. Mõned ajakirjanikud on selle versiooni kahtluse alla seadnud, süüdistades politseid ta kogemata tapmises. Nende väidete kinnitamiseks või ümberlükkamiseks lahkamist ei tehtud, kuid tundub, et loom sai tabamuse politseikuulidele kättesaamatus kohas.

Kas sa teadsid ? Ammu on kirjutatud, et Diesel oli emane. Tema peremees teatas aga RMC raadios 22.11.2015, et Diesel on tegelikult isane.

9 – Trakr: 11. septembri päästekoer

Trackr oli otsingu- ja päästetööde saksa lambakoer. Ta töötas tuletõrjujatega Kanadas Nova Scotias. Tema peremees James Symington oli üks esimesi, kes saabus oma koeraga New Yorgi 11. septembri rünnakute sündmuskohale. Seejärel osales paar koos teiste meeskondadega Maailma Kaubanduskeskuse rusude alt ohvrite otsimisel. Trakr on koer, kes märkas viimast teadaolevat ellujäänut.

Mõne väiksema vigastusega õnnitleti teda uskumatu päästekoeratöö ja tõhususe eest, kuna ta aitas päästa mitu elu. Ta suri 16-aastaselt 2009. aastal, kuid inspireeris paljusid inimesi üle maailma. Üks California ettevõte on seda isegi 5 korda klooninud! Tegelikult oli ta varem konkursi ajal valitud koeraks, kes on kõige rohkem kloonimist väärt.

10 – Guinefort: koer, kes päästis 13. sajandil lapse mao rünnakust

Guinefort on legendaarne koer, kelle kohta me ei tea, kas ta oli tõesti olemas või mitte. See on hurt, kes oleks elanud Prantsusmaal 13. sajandil. See oleks kuulunud rüütlile. Ühel päeval astus rüütli puudumisel tema lapse tuppa madu ja ründas teda. Guinefort oleks hüpanud maole, et see tappa ja last päästa. Naastes oleks rüütel leidnud oma koera verega kaetud, beebitoa tagurpidi. Väidetavalt tappis ta oma koera, arvates, et ta on süüdi oma poja ründamises. Mõni aeg hiljem avastas rüütel mao surnukeha ja mõistis oma viga. Ta oleks siis oma koera matnud ja tema auks kabeli püstitanud. Nii said inimesed koguneda ja palvetada haigete laste paranemise eest. Kabelist sai palverännakute koht ja peeti hurta hurtjate kaitsepühak.

Seda lugu on nüüdseks keskajast saadik põlvest põlve edasi antud, eriti Lyoni piiskopkonnas, mille lähedal sündmus väidetavalt aset leidis. Tõepoolest, räägitakse, et lugu leidis aset Villars-les-Dombes’is, Lyoni ja Bourg-en-Bresse’i vahel.

Koerad on eeskujulikud kaaslased. Oma lojaalsuse tõttu on nad kõik meie igapäevaelu kangelased. Neid, kes on inimesi aidanud, on nii palju, et meie valik osutus väga keeruliseks. Kas sa tead veel üht? Räägi meile tema lugu kommentaarides!

Ja kui mitte, siis kes neist võitis oma kangelaslikkusega teie südame kõige rohkem? Räägi meile !